Narva vanalinn

Kuulsusrikas barokne vanalinn, mille järgi Narvat ajaloos tuntakse, kerkis lühikese aja jooksul pärast 1659. aasta laastavat tulekahju, mil Rootsi kuningriigi idaalade üks tähtsamaid linnu vajas kiiresti üles ehitamist. Linn kerkis varasema keskaegse linna tänavavõrgule, samuti kasutati ohtralt ära säilinud keskaegsete linnamajade kehandeid, mis oma ülesehituselt meenutasid paljuski Tallinna toonaseid kaupmeheelamuid. 17. sajandi lõpus, kui valmisid Erik Dahlbergi kavandatud muldkindlustused, laienes linn pisut lääne suunas (Vestervalli tänava piirkond) ning suurel määral põhja suunas (ala Kraavi tänavast põhja pool). Uued alad hoonestati peamiselt 18. ja 19. sajandil, lisades Narva vanalinnale ka klassitsistliku ja historitsistliku kihistuse. Kuni Teise maailmasõjani vägagi kompaktse ja terviklikuna säilinud vanale linnasüdamele sai saatuslikuks suuresti 1944. aasta märtsipommitamine, mille tulemusel jäi rusudesse või põles varemeiks valdav osa vanalinnast.

Esimene sõjajärgne üldplaneering nägi siiski ette vanalinna taastamise senises mahus ja välisilmes, kuid juba hilisemad hoonestuskavad nägid aina rohkem ette vana hoonestuse asendamist uuega. Lõpuks jäid sõelale vaid üksikud säilitatavad ja taastatavad objektid, kuid ka nendest säilisid vaid mõned, ning valdavalt 1950. aastate esimesel poolel tõmmati varemed tervikuna maha. Ala hoonestati peamiselt hilisstalinistlike ja Hruštšovi-aegsete tüüpelamutega, õgvendades oluliselt ka vana tänavate struktuuri. Kunagisest tihedast linnasüdamest kujunes hõreda ning suuresti vabaplaneeringulise hoonestusega magala. Siiski säilis sõjast väike hulk maju ka üsna tervena, samuti suudeti osa vähem kannatanud maju üles ehitada, mille tulemusel oli sõjajärgsel ajal vanalinna hoonestest kasutuses teadaolevalt isegi ligi 50–60 hoonet. Ajapikku lammutati aga ka neist suurem osa (viimased veel 1980. aastatel), mille tulemusel on tänapäeval vanalinna alal säilinud kõigest 19 sõjaeelset hoonet või hoonekehandit.

Esimene katse vanalinna ala taas väärtustada tipnes 1980. aastal, kui Narva taustaga arhitekti Elva Kilpsi käe all valmis linna keskosa planeerimisprojekt. See nägi ette Raekoja platsi ja selle lähiala hoonestuse koopiana taastamise ning bastionaalvööndi korrastamise. Konkreetne kava valmis 1992. aastal arhitektide Hain Tossi ja Eva Laarmanni poolt, kuid seda ellu viima hakata ei jõutud. Eesti Vabariigi ajal on ehitustegevus vanalinnas olnud tagasihoidlik, uusehitistena on kerkinud vaid mõned pseudoajaloolise ilmega kortermajad. Oluliseks tõukeks vanalinna taaselustamisel sai TÜ Narva kolledži uue hoone rajamine Raekoja platsile. 2012. aastal kehtestatud Narva vanalinna üldplaneering näeb ette vanalinna hoonestuse olulise tihendamise, kuid seda juba nüüdisaegse arhitektuuriga, järgides küll sõjaeelset tänavavõrku ning hoonestuse mastaapi.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)