Linnuse 2

2015. aastal valminud rannahoone on üks õnnestunumaid Eesti nüüdisarhitektuuri näiteid. Nagu paljud läbimõeldud ja samas intrigeerivad lahendused, sündis seegi mitme visiooni kõrvutamise teel. 2009. aastal korraldati toonase, suure missioonitundega linnaarhitekti Peeter Tambu eestvõttel Joaoru puhkeala arhitektuuriidee konkurss. Selle käigus tuli ära lahendada 17 hektari suurune ala, mis kätkes endas ka linna ainsat avalikku supelranda. Võistlusel pälvisid esikoha arhitektid Kalle Vellevoog, Martin Prommik ja sisearhitekt Tiiu Truus, hiljem liitus põhilise projektigrupiga ka Andrus Andrejev.

Rannahoone mängib kaasa bastionaalvööndi ning uue, teisel pool linnust jätkuva promenaadiga, selle ümbrus julgeb originaalselt särada. Ehitise kolm tasapinda toimivad ühtlasi vaateplatvormina, ilusa ilma korral peaks rannakohvik laienema ka väliterrassidele. Neist kõrgeim pole otse jõele lähenedes esmalt isegi märgatav, sest maja sulandub maastikku väga orgaaniliselt.

Teeradade ääres on raagus puid meenutavad tänavalaternad (disainer Margus Triibmann), laudteede ümbrus on varustatud betoonpinkide ja prügikastidega, mille kavandasid rannahoone arhitektuuri silmas pidades autorid ise. Rannast tasub kindlasti edasi jalutada, minnes üles mööda põnevat roostetatud metallist corten-treppi Aleksandri kirikuni. Valminud rannahoone üheks tugevamaks ideeks ongi selle paigutamine klindijääraku õnarusse viisil, kus see justkui kasvaks looduslikest vormidest loomulikult välja, tekitamata linnaruumi massiivsust. Maja ümber on piisavalt õhku, mistõttu ei kao see ka naabrite vahele ära.

Rannahoone muudab jõeoru nii visuaalselt kui ka elamuslikult veelgi ahvatlevamaks, mõjudes kahe võimsa ja kohati ehk veidi morbiidse kantsi ees valge luigena. Vähetähtis pole seegi, et siin saab jõe ja linnuse uurimise taustal kiigata ka Venemaale – silme eest rullub lahti tükike kunagi Narva linna orgaaniliseks osaks olnud Jaanilinnast. Hoone diskreetne, kuid julge disain loobki mõjusa sümbioosi kõrvalasuva kahe linnusega, sümboliseerides eri ajastute ja kihistuste mitmekesisuse sünergiat. Oluline on veel see, et nüüdisarhitektuurivaeses, peamiselt 1950. aastate nn klassikalise arhitektuuriga raamitud Narva linnakeskuses on tervitatav näha uusi kihistusi ja nägemusi linnaruumi arengust. Stalinistlikest kvartalitest (mis on samuti omaette väärtus) alla Joaorgu laskudes mõjub säärane kontrast ootamatult, kuid igal juhul põnevalt.

Sümboolne on seegi, et kogu rannaala idee kannab edasi sõjaeelset, 1930. aastate kava heakorrastada rand moodsas võtmes, pakkudes rahvale nüüdisaegseid puhkevõimalusi. Nõnda oli see ka 1938. aastal, kui siia rajati linnaarhitekt-insener Erich Ottingu projekti järgi moodne rannapaviljon. Toona asuti ka tööstuslinnades kasutama ära looduskauneid linnaruumiauke, et pakkuda paremaid võimalusi vaba aja veetmiseks.

Autorid on kavandanud siia lisaks riietuskabiinid, corten-sillakesed ja trepistikud. Ehitati ka rannavalvetorn, mis on praegustes oludes üsna erakordne, sest mujal kasutavad rannavalvurid enamasti inetuid konteinereid. Nii on kujunemas põnev ansambel, mille moodustavad kaitserajatisi interpreteerivad nurgelised, heledad betoonvormid. Neid täiendavad omakorda mahe looduslik maastik muru, puude, liiva ja laudteedega ning sealt vahvalt irduvad punakaspruunist metallist skulpturaalsed varjualused, sillad ja trepid.

Rannahoones on olemas ka jõusaal, mängutuba ja riietusruum, lisaks saab rentida spordiinventari, ruumid on ette nähtud ka restorani jaoks.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)