D. Zinovjev ja Ko ühistu masinaehitustehas

Vabrikuhoone

Raja 3

Puškini tänavalt alla Joaorgu suunduva Raja tänava veerel seisab räbalas olukorras paekivist hoone vare. See on kõik, mis kunagisest Narva suurimast metallitööstusest on tänapäevaks füüsiliselt alles jäänud. 1879. aastal asutatud D. Zinovjev ja Ko malmivalu- ja masinaehitustehas haaras enda alla kogu nüüdse Raja ja Linnuse tänava vahelise kolmnurkse ala. 20. sajandi alguseks oli ala servast servani erinevate tsehhide ja ladudega täis hoonestatud ja Narva ühe suurima tööstusettevõtte töötajate arv tõusis kuni 750-ni. 1926. aastal ettevõte pankrotistus, suurem osa tsehhidest lammutati ning allesjäänud hoonetesse kolis 1934. aastal Narva tööstuskool. Teises maailmasõjas sai kompleks ulatuslikke purustusi, pärast sõda taastati vaid Raja tänava ääres paiknev kolmekorruseline hoone ning sellega liituv maht. Nõukogude perioodil tegutses siin teeninduskombinaat Progress, muu hulgas asusid siin ka surnukirstude valmistamise töökojad, mistõttu kutsutakse rahvasuus hoonet tänapäevani „kirstuvabrikuks”. Eesti Vabariigi ajal on plaanitud hoonesse rajada hotell ning konverentsikeskus, kuid erinevate asjaolude tõttu on plaanid soikunud ning hoone lootusetult varestunud.

Raja tänava siht ise oli kuni 1917. aastani, mil Kreenholmi töölisasula halduslikult Narva linnaga ühines, kahe asula ning ühtlasi ka kahe kubermangu – Eestimaa ja Peterburi – piir. Narva kuulus erinevalt Kreenholmist ja muust linna ümbruskonnast Peterburi kubermangu koosseisu. Kunagisele piirile viitab ka tänava nimi („raja” – käibelt kadunud mõiste piiri tähistamiseks, mugandunud laen vanavene keelest, kus sõna „край” tähistas äärt, kallast, maad).

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)