Aleksandri kirik

9. sajandi Narva jõukusest ning toona kiiresti kasvanud rahvaarvust annavad aimu ka võimsad sakraalhooned. Kokku oli enne Teist maailmasõda Narvas üle 15 eriilmelise religioosse ehitise (koos Jaanilinnaga), neist arhitektuurselt stiilsemaid 1884. aastal pühitsetud Aleksandri kirik, mis mahutas algselt umbkaudu 5000 inimest (koos seisukohtadega) ehk suurema osa Kreenholmi luteri taustaga tööjõust. Toona 2500 istekohaga ruum on siiani jäänud kogu Eesti suurimaks kirikusaaliks.

Peterburist pärit baltisakslasest akadeemiku Otto Pius von Hippiuse (1826–1883) kavandatud ja manufaktuuri arhitekti Paul Alischi lõpetatud neoromaani stiilis ehitis koosneb kaheksanurksest kupliga kaetud keskmest ning telkkiivri ja ehisviiludega kaunistatud kaheksatahulisest kellatornist, mille kõrgus on 61 meetrit. Sisemuses on kasutatud ka neogootilikke elemente ning pingistik oli paigutatud amfiteatri laadis kaarduvalt. Pompoosse kiriku ehitamist finantseeris Kreenholmi Manufaktuuri omanik parun Ludwig von Knoop. Kirik kannab 1881. aastal terroriaktis hukkunud tsaar Aleksander II nime. Kirikul oli ka oma kool ja lasteaed. 

Ühe versiooni kohaselt loeti 1918. aasta 29. novembril kirikuhoones ette Eestimaa Töörahva Kommuuni manifest, millega kehtestati Eesti Vabariigi territooriumil, põhiliselt Narva ja Ida-Eesti piirkonnas Nõukogude võim. Nõukogude Liidu marionettriigi võim kehtis piirkonniti maksimaalselt 52 päeva. Kirik ise muudeti sellel ajal aga rahvamajaks. Teises maailmasõjas sai ehitis raskelt kannatada, kõige tähtsama osana hävis kogu piirkonna dominandiks olnud kellatorn. Pärast sõda õnnestus Narva tagasi saabunud koguduseliikmetel hoone siiski kuigipalju korda seada ning kiriklik tegevus jätkus.

Aleksandri kogudus oli Narva ainuke luterlik kogudus, mis tegutses sõja lõppedes edasi. 1962. aastal võeti kirikuhoone koguduselt ära ning muudeti kaubastu laoks. Koguduse tegevus jätkus pühakojaks ümber kujundatud endises tsaariaegses tööstushoones. 1980. aastatel hakati pühakoda tasapisi kohandama kontserdisaaliks. 1989. aastal valminud projekti järgi (arhitekt Inna Võsu) pidi kirikusse tulema 700-kohaline kontserdisaal, lisaks taastatama kellatorn ja isegi orel. Ehitustööd kaugele ei jõudnud ning poliitiliste olude muutudes tagastati hoone kogudusele. Esimene jumalateenistus peeti tagastatud kirikus 8. juulil 1994. Hoonet on jõudumööda taastatud: 2008. aastal sai kirik tagasi kellatorni, kus avati muuseum. Paraku kujunesid viimased restaureerimistööd segaste rahatehingute tõttu kogudusele saatuslikuks ning asi lõppes koguduse pankrotiga. Pankrotipessa läinud kirikuhoone ostis 2016. aastal välja riik ning vahepeal varjusurmas olnud kogudus, mis tänapäevaks ümber registreerunud kujul kannab Narva Maarja koguduse nime, saab taas seal tegevust jätkata. Narva Maarja kogudusel on umbes 100 liiget (hoone rajamise hetkel oli Kreenholmi Manufaktuuril umbes 7000 luterlasest töölist) ning jumalateenistusi peetakse eesti, soome ja vene keeles.

Pikki aastaid (1947–1949 ja 1956–1992) juhtis koguduse tööd õpetaja Elmar Kull (1914–2004), kes oli üks nõukogude aja tähtsamaid eestluse järjepidevuse alustalasid Narvas. Lisaks oli ta Nõukogude Liidus esimesi kirikuõpetajaid, kes hakkas teenima kodu ja kodumaata jäänud ingerisoomlasi, tehes seda peale Narva ka Leningradi oblastis ja Nõukogude Karjalas. Hoolimata sellest, et Aleksandri kirik on üks väheseid pommitamise ja lauslammutamise üle elanud märkehitisi Narvas, on selle korrastamine olnud väga valulik. Kuna seal tegutseb ka linna ainus luterlik kogudus, peetakse seda kogu Eestis eestluse ja ajaloomälu sümbolehitiseks.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)