Põhjahoovi ja uue näituse avamine Narva linnuses

Kauges minevikus Krokeholmi ehk Varesesaarena (vanarootsi keelest) tuntud Kreenholmi saare ajalugu on täis müstilisi nimemuutusi ja tähelepanuväärseid sündmusi. Alustades asustamata looduskaitsealast kuni muutusteni 17. sajandi keskpaigas, mil saare ostnud Carl Sutthoff nimetas selle ümber Kreenholmiks (ehk Roheliseks saareks), on piirkond alati siia sattunud inimeste fantaasiat elavdanud.

Lisaks kahele saeveskile ehitas tööstur Sutthoff saarele ka suvemaja, millest sai tänu suurepärasele Narva koskedele avanevale vaatele kõrgest soost isikute puhkepaik ning paljude kirjanike ja luuletajate inspiratsiooniallikas.

„Jõele lähenedes hämmastas mind majesteetlik vaatepilt: lai jõgi, mis seni rahulikult oma vett kandis, kohates vastupanu suurtelt kividelt, mida looduse imeline jõud on laiali pillutanud ja terveid kaljusid moodustanud, püüab purustada takistusi ja langeb mühisedes kuristiku kaljusesse põhja; muudab oma püüdluste käigus suunda, rajab uusi kanaleid ning tekitab terve rea koskesid, millest üks on kõrgem kui teine, üks ähvardavam kui teine…“

Katkend Konstantin Arsenjevi raamatust „Путевые записки о Нарве“ (1834)

19. sajandi teine pool oli märgiline tänu ühe Euroopa suurima puuvillavabriku ehitusele. Ambitsioonika ettevõtja Ludwig Knoopi rajatud ettevõte tõi maastikupildis ja saare elus kaasa olulisi muudatusi. Saar muutus väikesest külast arenenud linnaks, kus tegutsesid haigla, kool, turg ja vangla. Manufaktuuri tootmishooneid ümbritsesid pargid ja aiad ning maju kaunistasid õitsvad eesaiad.

„Juba eemale suure silla peale kostis uutele töölistele tume mürin ja kumin vastu, mis maruse mere vihaseks, kõigest üle kostvaks, kõike maha suruvaks möirgamiseks paisus, kui töölised läbi vägeva võlvvärava vabriku esimesse hooviruumi jõudsid. Müürid ja müürid – aknad ja aknad, vaata, kuhu tahad! … Ja mäherdune kihin nende lugemata akende taga! Nende mustavad ruudud ei näita väljapoole selgemalt, mis seal kõik sünnib, aga selle majesteetlikvägeva mürina järgi, mis õhu vabisema, maapinna põruma paneb, ning selle ilmatu keerlemise ja veerlemise järgi, mis ruutudetaguses tumeduses enam aimatavaks kui nähtavaks saab, võib oletada, missugune kohutav liikumispalavik, missugune elumöll seal valitseb.“

Katkend Eduard Vilde romaanist „Raudsed käed“ (1898)

Saare ajaloos on eriline koht puul, mille istutas 1858. aastal toonase keisri poeg Nikolai Aleksandrovitš. Ehkki puu, nagu ka koskede ja masinate müra, pole tänaseni säilinud, kehastab tänapäeva Kreenholm jätkuvalt möödunud aegade suurtööstuse vaimu.

Kreenholm ei ole pelgalt saar, vaid tööstuse arengu ja kultuuripärandi sümbol, mis köidab jätkuvalt uurijate ja turistide tähelepanu, kes soovivad tajuda selle rikkalikku minevikku ning tunnetada paiga ajaloolist tähtsust.

J. Stolfat. Kreenholmi saar 1854. aastal,1916. EAA

Narva kosk saarega 1636. aastal. Graafika. NLM _ 111:157 K 2:157

Kosk ja Kreenholmi saar Narva lähistel. Graafika. 1780. NLM _ 111:156 K 2:156