Peetri platsi lapsepõlv ulatub 19. sajandi esimesse poolde, kui 1822. aastal rajati vanalinna edelaossa Fortuna ja Triumphi bastionide vahele kohakuti vanalinna ja linnuse vahelise oruga värav. Oru teises otsas paiknes üle Narva jõe viiv sild ning uus Peetri väravaks tituleeritud läbipääs võimaldas sillalt tulles läbi oru otse linnast välja pääseda. Selleks, et Peterburi ja Tallinna poole kulgevad suunad paremini ühendada, rajati koos väravaga ka uus lääne poole viiv teesiht, mis tõmmati tikksirge vektorina väravast kuni 3,5 km eemal asuva Härmamäe külani, kus see ühines senise põhja poolt kulgenud vana ajaloolise Tallinna tee sängiga. Sedasama sirget teesihti järgib ka nüüdne Tallinna maantee. Tõenäoliselt hakkas üsna kohe pärast uue linnavärava valmimist selle ette uue trakti äärde kujunema kogunemiskoht. Pärast 1863. aastat, kui Narva kindluslinnade nimistust maha kanti, tekkis linnal võimalus senistest raamidest välja murda ning esimene koht, kuhu see valguma hakkas, oligi just Tallinna trakti algus. Linnaliseks keskkonnaks hakkas kant formeeruma 1870. aastatel, kui hoonestati maantee alguse põhjakülg ning piki Fortuna bastioni vallikraavi rajati tänav, mida tunneme Malmi tänava nime all. Selle äärde planeeriti kaks kvadraatset kvartalit, mille tulemusel tekkis põhjapoolsema kvartali ja Tallinna maantee vahele kolmnurgakujuline tühi ala, mis peagi sai linna olulisimaks logistiliseks ja kaubanduslikuks keskuseks. 1880. aastatel rajati ka üle Triumphi bastioni uus läbimurre läände (nüüdne Tuleviku tänav) ning kogu väljaku ümbrus sai peamiselt kivist hoonestuse. Tallinna tee algusesse tekkinud kauplemiskoht sai värava järgi nimeks Peetri turg, mis hiljem formeerus lihtsalt Peetri platsiks. 19. sajandi lõpus välja kujunenud väljaku üldine kuju ning seda ümbritsev tänavate struktuur on säilinud praegusajani.

Teise maailmasõja ajal pommitati platsi hoonestus rusudeks ning 1945. aasta generaalplaan nägi ette uue linnaväljaku rajamise praegusest platsist edelasse Puškini ja Linda tänavate vahele. Sellest aga loobuti ning esindusväljakuks jäi siiski vana Peetri plats, kus uuesti hoonestada jõuti vaid selle lõunakülg. Põhjaküljele kavandatud esinduslik stalinistlik hoonestus koos pompoossete püloonide vahele kavandatud riigiisa monumendiga jäi paberile. Selle asemele rajati haljasala, mille keskele kerkis 1956. aastaks skulptor Olav Männi ja toonase linnaarhitekti Ilmar Borki kavandatud graniidist pjedestaalil kõrguv Lenini ausammas (kuju viidi 1993. aasta lõpus linnuse läänehoovi). Väljaku idakülge kujundas aga 1950. aastate alguses valminud kino Punane Täht, mis 1990. aastate alguses lammutati.

Tänapäeval on Peetri plats linna administratiivne ja logistiline keskus, selle servas asub rahvusvaheline piiripunkt ning lõunakülje hoonetes linna juhtkonna ruumid. Nende vahel asub lossipark ja sissepääs linnusesse.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)