Narva kõrghoone

Nõukogudeaegse Narva linnaehituslikuks sümboliks on kahtlemata Peetri platsi servas paiknev veetorn-elamu. Alates selle rajamisest kuni tänapäevani on tegu ainukese Narva „pilvelõhkujaga”, mis hakkab olulise maamärgina silma igale kesklinnas liikujale.

Esimest korda võeti uue veetorni rajamine päevakorda 1954. aastal. Algselt plaaniti see rajada kesklinna kõige kõrgemasse punkti, milleks on Vabaduse tänava lõpus endisest Peetri koguduse koolimajast põhja pool asuv klindiastangu serv. Veetorn plaaniti ökonoomsuse mõttes rajada koos elamuga ning hoonestada ka astangupealsed kvartalid neljaja viiekorruseliste kortermajadega.

Kuna umbes kümnekorruseline hoone oleks hakanud jõuliselt kujundama linna põhjapoolset siluetti ning vajas niikuinii erilahendust, korraldati selle leidmiseks 1962. aastal konkurss, millest võttis osa toonase arhitektkonna raskekahurvägi – Mart Port, Nikolai Kusmin, Henno Sepmann, Ülo Ellandi jt. Alar Kotli juhitud žürii valis erinevalt Narva linnavõimust, kellele sümpatiseeris Mart Pordi variant, sobivaimaks lahenduseks Henno Sepmanni töö, mille baasil hoone lõplik lahendus ka välja töötati. Soovist mitte raisata unikaallahendust ning panustada rohkem värskelt kujuneva kesklinna ilmesse, otsustati 1963. aastal asukohta muuta ning rajada veetorn rohkem nähtavale kohale – Peetri platsi piirkonda. Uueks asukohaks valiti sõjas purustatud ning seni hoonestamata ala platsi põhjaosas Tallinna mnt ja Kerese (toona Anveldi) tänava sihil. Sepmanni kavand nägi uues kohas ette ka torni ja telegraafimaja vahele kolmekorruselise kaubanduskeskuse rajamise, kasutades selleks Valgevene tüüpprojekti, kuid see jäi realiseerimata.

1969. aastal valminud hoone koosneb 12-korruselisest jässaka mahuga elamuosast, mille fassaade rütmistavad lintakende read. Sellele toetub kahekorruse kõrgune saledam veereservuaaride osa. Siksakiliste seintega paagikorpus kujundab suuresti ka muidu raskepärase mahuga hoone kaugelepaistvat siluetti. Iroonilisena mõjub aga asjaolu, et linna arengule nii vajalikud kaks veereservuaari pole kunagi töös olnud, sest linna torustikusüsteem poleks tekkivale survele vastu pidanud. 1968. aastal plaaniti sama projekti järgi rajada veetorn-elamu ka Pärnusse, kuid see võeti päevakorrast maha, kuna veepaagid oleksid olnud Pärnu-suguse linna jaoks liiga suured. Veetorn-elamuga ühel ajal sai oma tänapäevase vormistuse ka selle ees asuv liiklussõlm – nn Kerese ring.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)