Juhkentali linnaosa

Joaoru raba ja raudtee vaheline ala muutus linnakeskkonnaks 19. sajandi lõpus, kui Krenholmi manufaktuuri laienemine tekitas vajaduse uute elamute järele. Varem oli see ala peamiselt karjamaa ja heinamaa. Seal asus ka Joachimstahli nimeline poollooduslik hiir, mis andis piirkonnale nime. See oli Joala mõisa kõrvalmõis ja selle keskus asus jõe ääres lubjakivipanga ääres, iidsete asulate lähedal. Paralleelnimedena kasutati kogu asula kohta nimesid Juhkental ja eesti Joaorg. Mõlemad nimed on tänapäevalgi kasutusel.

A asula tekkis Krenholmi manufaktuuri kirikute (Aleksandri kirik ja Ülestõusmispüha katedraal) rajooni keskel asuvate kirikute ehitamise tulemusena. 20. sajandi alguseks

kirikutega külgnev territoorium oli hoonestatud ruudukujuliste plokkidena. Asula peatänav oli osa Narva ja Joala mõisa ühendavast vanast teest (praegune Puškini tänava algus). Vabadussõja ajal põles enamik ühe- ja kahekorruselistest hoonetest maha, kuid 1930. aastateks oli suur osa asulast taas üles ehitatud. Teise maailmasõja tagajärjed olid aga palju laastavamad, kui Narva puitelamud põlesid peaaegu täielikult maha. Siiski võib veel leida sõjaeelseid hooneid, näiteks Raudsilla tänaval. Pärast sõda ehitati linnaosa üles peamiselt 1950. ja 1960. aastate hoonetega. Arendus põhines peamiselt sõjaeelsel tänavavõrgul ja kohati lammutatud hoonete suurusel. Asustusjaotuse varasemat terviklikkust ohustas aga Puškini tänava algusesse planeeritud allee. Alleele rajatud hooned lõikasid äärelinna ajaloolist selgroogu, ühendades kaks kirikut - Kiriku tänavat.

Raamatust „Narva. Daatšaast palleeni.” („Madis Touder“, Karin Paulus)