Jaanilinna kindlus

Linnuse rajamisele pandi alus 1492. aastal, kui Moskva suurvürst Ivan III, kelle käe all oli hakanud kujunema ühtne ja tugev Vene riik, asus oma läänepiire kindlustama. Võimalik, et samale kohale olid ehitanud esimese linnuse 13. sajandil juba taanlased, kuid hiljem otsustasid nad siiski vasakkalda kasuks. Just sinna kerkinud, Liivi ordu hallatava linnuse vastu valisidki moskvalased oma tugipunkti asukoha. Esimene järk, ruudukujulise põhiplaani ja nelja nurgatorniga rajatis, valmis juba samal aastal. 1496. aastal langes ehitis Rootsi väesalga kätte, kes selle rüüstas ja osaliselt maha põletas.

Pärast tules hävimist hakati linnust üles ehitama, sellele tehti olulisi laiendusi ning arendati sellest välja moodne tulirelvade ajastule vastav kindlus. 1498. aastaks valmis idaküljel kolme hektari suurune seitsme torni ja ringmüüriga piiratud avar eeshoov, nn Suur bojaarilinn. Tekkinud rajatise puhul oli tegu esimese täielikult regulaarse kindlusega Venemaal.

1507. aastal alustati kindluse laiendamist lääne poole. Vana algse linnuse ümber rajati kahe

torniga müür, mis kulges jõeäärse kaldajärsaku nõlval otse Narva linnuse vastas. Lisaks valmis 1509. aastal põhjapoolne eeslinnus ning 16. sajandi keskel selle põhjaküljele bastionilaadne kindlustus, nn Bojaarivall. Kindluse kogupindalaks võis nüüd kokku lugeda 4,5 hektarit ning see oli saavutanud tänapäevaseks hoomatava suuruse ja kuju. 16. sajandil rajati eeshoovi ka seni säilinud kirikud – Jumalaema Uinumise kirik ja Nikolai kirik.

1581. aastal vallutasid Jaanilinna rootslased, kuid Boris Godunovi juhtimisel õnnestus venelastel linn peagi tagasi võita. 1612. aastal läks see taas Rootsi kätte ning Jaanilinnast kujunes lihtsalt Narva eelkindlus, olles küll tehniliselt paremas korras ja moodsam kui Narva kindlustused ise. Rootslased rajasid algse linnuse territooriumile püssirohuaida ning planeerisid 17. sajandi lõpus kindluse kaitseks analoogselt Narvaga rajada neli bastioni, kuid nende ehitamiseni ei jõutud. Teostamata jäi ka plaan juhtida jõgi kindlusest mööda ida poolt, kaevates sellele uue sängi.

Põhjasõja käigus vallutasid Vene väed Narva koos Jaanilinnaga, viimane läks taas Venemaa koosseisu. Kindlusesse paigutati garnison, mille tarbeks rajati 18. sajandi teisel poolel magasiait, mis on analoogne Narvas Gloria bastionil asuva aidaga (praegune Narva Muuseumi kunstigalerii hoone).

19. sajandi keskel asuti sõjaväeinsener Modest Rezvoi eestvedamisel kindlust restaureerima. Pärast Narva kindluslinnade nimistust väljaarvamist rajati Bojaarivallile park, kuid garnison jäi traditsiooniliselt siia edasi, samuti asus siin Eesti Vabariigi ajal sõjavägi. 

1930. aastatel sai Jaanilinna kindlus nn Laidoneri liini tähtsaks tugipunktiks; siia ehitatud suurtükipatarei koos rajatistega on suures osas säilinud. Kindluses toimusid nõukogude ajal ulatuslikud restaureerimistööd, mis on kestnud vaheaegadega tänapäevani. Viimati rekonstrueeriti siin 17. sajandil rootslaste rajatud püssirohuait, mis avati 2015. aastal. Külastajatele on kindlus avatud alates 1987. aastast.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)