Jaanilinn
Jaanilinn (ka Ivangorod, vn Ивангород, sm Iivananlinna) paikneb Narva jõe paremkaldal kohakuti Narvaga, viimasega on linna kujunemine ja areng vahetult seotud. Sajandeid oli Narva ja Lauga (vn Луга, sm Laukaanjoki) jõgede vaheline piirkond nn hall ala, mida ümbritsevad valitsejad omaks tahtsid pidada. Kaalukauss kaldus 1492. aastal Moskva suurvürst Ivan III poolele, kes siia hakkas linnust rajama ja lühikese ajaga Narva jõe vastaskaldale püsiva moodsa tulirelvadeajastule vastava kindluse ehitas. Tema järgi sai kants ka oma nime. Kindlustatud punkt tekkiski Narva linnuse kõrvale vastukaaluks Narvas asuvale Liivi ordule eesmärgiga kaitsta aina võimsamaks muutuva Vene riigi piire. 16. sajandil hakkas linnuse juurde kerkima ka asula, mille teedevõrk on linnuse vahetu ümbruse linnastruktuuris osaliselt säilinud siiani.
16. sajandi lõpus käis Jaanilinn rootslaste ja venelaste vahel käest kätte, kuni 1612. aastal sai selle pikemaks ajaks endale Rootsi. Olgugi et 1617. aastal andis Rootsi kuningas Jaanilinnale linnaõigused, liideti koht 1649. aastal Narvaga ning sellest kujunes lihtsalt viimase idapoolne eeslinn, mida hakati kutsuma ka vene Narvaks.
1704. aastal läks Jaanilinn koos Narvaga Vene tsaaririigi Peterburi kubermangu koosseisu ning linnuse ja stiihiliste, n-ö slobodaalike eeslinnade asemele hakkas kujunema kapitaalsem asula. Näiteks pandi just siis, 18. sajandi lõpus, alus suuresti säilinud linna regulaarsele tänavavõrgule, mille raamesse on linnakese põhiosa jäänud siiani. Linnast lõunasse kerkis vasakkalda Kreenholmiga samal ajal analoogne tekstiilitööliste linnak vabrikute, elamute ja olmerajatistega – nn Parussinka linnaosa.
1917. aastal liideti Jaanilinn koos Narvaga Eestimaa kubermangu koosseisu ning Tartu rahu järgsete piiride kohaselt jäid nii Jaanilinn kui ka selle ümber olev Narva jõe paremkalda ala (nn Narvatagune) Eesti Vabariigi territooriumile. 1922. aasta seisuga elas toonase nimega Narva Jaani eeslinnas 7000 elanikku, kellest eestlasi oli 42%. Ülejäänu moodustasid valdavalt venelased.
Teise maailmasõja käigus sai Jaani eeslinn analoogselt ülejäänud Narvaga tugevaid purustusi, kuid sellegipoolest on linna keskuses, kuid eriti linna lõunaosas Parussinkal säilinud mitme sõjaeelse kihistuse hoonestust. 1945. aastal eraldas Nõukogude võim Jaanilinna Narvast ning arvas selle koos Narvatagusega Vene NFSV-i koosseisu. 1954. aastal sai Jaanilinn linnaõigused. Tavaliseks töölisasulaks kujunenud linnakesse rajati aastatel 1950–1956 Narva hüdroelektrijaam, lisaks toodeti siin katla- ja trükiseadmeid, samuti arenes toiduainetööstus, taas käivitati tsaariaegsed tekstiilivabrikud. Moskva olümpiamängude tuules sai linn omale kino Rus ning hotelli Vitjaz.
Olgugi et halduslikult oli tegu eri linnadega, jäi Jaanilinn kogu nõukogude ajaks ühiste kommunikatsioonide, bussiliinide, Narvas asuvate töökohtade ning olmeteenuste kaudu endiselt seotuks kunagise emalinnaga. Pärast liidu lagunemist kujunes Jaanilinn Leningradi oblasti tupiklinnaks, tööstusettevõtted hääbusid ning suur osa elanikest hakkas tegelema piiriäärse kaubavahetusega. Suurematest ettevõtetest asub siin tänapäeval autodetaile tootev tehas, suur osa kohalikest töötab ka Ust-Luga sadamas. Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisus asuvas linnas elab 2019. aasta seisuga pisut alla 10 000 elaniku, 2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas linnas ka 25 eestlast.
Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)
