Endine tehas Baltijets

Linda 2

Narva kesklinna üheks domineerivamaks hoonekompleksiks on südalinna elukvartalite vahel laiuv tsehhide ja tootmishoonete lasu, mis on pärand kunagisest üleliidulisest militaartehasest Baltijets. Tegu oli ühe suurema ja mõjukama nõukogudeaegse Narva ettevõttega, mis hoolimata asukohast Eesti suuruselt kolmanda linna keskmes oli toodangu tõttu tegelikult kinnine ja isegi salajane asutus.

Tehase ajalugu sai alguse 1944. aasta lõpus (nõukogude ajal peeti selle asutamisajaks 1947. aastat), kui kunagise sõjaeelse riidevärvimistöökoja Vill hoonete varemetele hakati rajama ühte salapärast asutust. Nimelt plaanis Nõukogude Liit hakata Kirde-Eestis kaevandama uraani eesmärgiga kasutada seda aatompommi loomisel ning Narva tehas oligi mõeldud just selleks vajaliku uraani rikastamise tehnoloogia katsetamiseks. Algselt Narva plaanitud uraanirikastuse peatehas kerkis mõned aastad hiljem küll Sillamäele, kuid Narva jäi tegutsema selle filiaalina katselabor. Laborit kutsuti rahvasuus Krassilkaks või Krassilnaja fabrikaks, mis tulenes ilmselt enne sõda samal kohal asunud riidevärvimistöökoja taustast. Ametlikult aga nimetati Sillamäel asuvat tehast ning selle Narva filiaali Kombinaat nr 7-ks.

Uraaniga seotud katsetused ei olnud aga kuigi edukad ning 1950. aastate teisel poolel muutis tehas profiili. See eraldati Sillamäe tehasest ning selle nimetuseks sai eksperimentaal-mehaanikatehas postkast nr 2. Peagi, 1960. aastatel, hakati siin juurutama ka elektroonikatööstust ning see kujunes kõrgtehnoloogiliseks elektroonika- ja mehaanikatehaseks, mis 1966. aastal sai nime, millega tehast praegugi tuntakse – Baltijets. Tehas hakkas hüppeliselt kasvama, just sel ajal kerkis suuresti ka selle hiiglaslik tootmiskompleks, nagu seda tänapäeval teame ja näeme. Tehas hakkas tootma erinevaid seadmeid ja masinaid militaarja aatomitööstuse tarbeks, samuti tsiviilotstarbelisi aparaate laevanduse ja meditsiinisektori jaoks.

Sarnase profiiliga tööstusettevõtteid oli Nõukogude Liidus üsna vähe – leidus isegi tooteartikleid, mida liidus toodeti ainult Narvas. Tehase toodangus kasutati radioaktiivseid aineid, samuti valmistas tehas seadmeid nende samade ainete ohutuks käitlemiseks. Suur hulk tehase toodangust liikus ka kosmosetööstusesse – on üsna tõenäoline, et Narvas toodetud aparatuuri lendab veel praegugi kosmoses ringi. Eestis on ehk kõige kuulsamaks Baltijetsi toodanguks personaalarvutid Juku, mida siin toodeti 1980. aastate lõpus ligikaudu 3000 tükki. Lähtuvalt spetsiifilisest profiilist allus tehas mitte Eesti NSV juhtorganitele, vaid otse Nõukogude Liidu keskmise masinaehituse ministeeriumile, mille näol oli hoolimata ministeeriumi neutraalsest nimetusest tegelikult tegu aatomitööstuse ministeeriumiga. Kokku töötas Baltijetsis 1980. aastatel ligi 4500 inimest.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lagunes ka Baltijets ning praegu toimib selle territooriumil mitu erinevat ettevõtet, mis peamiselt tegelevad metallkonstruktsioonide ja -detailide tootmisega. Neist spetsiifilisem on ehk skalpellitehas, meditsiinivaldkonnas on tuntud ka siin valmistatud stomatoloogilised implantaadid ning kruvid inimluude kokku lappimiseks.

Tehase kontorihoones tegutseb 2018. aastast Vaba Lava teatrikeskus.
 

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)