- Narva Muuseum

Jaani kirik

Pühakojad on aegade algusest olnud Narva linnapanoraami lahutamatuks osaks. Erinevatel aegadel ja erinevates arhitektuuristiilides ehitatuna andsid need linnale erilise ilme. 17. sajandi keskpaigaks sai Narvast üks Rootsi valduste peamisi usukeskusi Baltikumis. Toona ehitati linna ajaloolisse keskusesse Viru tänavale rootsi kogukonna tarbeks toomkirik. 1645. aastal, juba enne ehitustööde lõppu, kinnitas Rootsi valitsus kiriku Toomkirikuks. Lisaks oma peamisele otstarbele sai pühakojast ka hauakamber linna kõige rikkamatele ja mõjukamatele elanikele, kes maeti kirikusse. 1704. aastal vallutasid Peeter I väed Narva ja toomkirik muudeti õigeusu kirikuks. See pühitseti Aleksander Nevskile, kuid suleti juba nelja aasta pärast. 1733. aastal anti Venemaa keisrinna Anna Ivanovna nõusolekul Rootsi toomkirik üle saksa kogudusele. Aasta pärast pühitseti kirik Ristija Johannese kirikuks (ehk Jaani kirikuks). Ajaloo jooksul räsisid Jaani kirikut tulekahjud ja Punaarmee suurtükituli 1919. aastal, kuid pühakoda taastati iga kord. Enne teist maailmasõda kuulus Jaani kirik Eesti arhitektuurimälestiste nimekirja, kusjuures 77 selles asuvat eset olid kunstiväärtustena tunnustatud ja arvele võetud. Kirik hävis 1944. aastal sõjategevuse käigus ning selle varemed lammutati nõukogude ajal 1950. aastatel.

Vaade Jaani kirikule. Kirjastaja K. Tiikman. 1905–1918; NLMF143_1

Punaarmee suurtükitules kahjustada saanud Jaani kirik. Kirjanik August Tõnuristi mälestuste kohaselt: „...enamlased sihtisid saksa kiriku torni … Arvati, et kiriku tornist toimus Eesti patareide tulejuhtimine…“. 1919;. EFA.114.A.253.336