Talvepühade tähtsaim sümbol

Kas teadsite, et kuusk ei ole alati talvepühade tähtsaim sümbol olnud?

Jõuludest ja uuest aastast rääkides kujutame esmajoones ette kuuske. Kodudesse hakati kuuski tooma aga võrdlemisi hiljaaegu, umbes 19. sajandist. Alguses levis komme jõukates majapidamistes ja mõisates, hiljem ka vaesema elanikkonna hulgas.

Mis oli tähelepanu keskmes enne kuuske?

Vanasti oli talupoegade jaoks talvise pööripäeva ajal tähtsaimaks sümboliks lõikusaja esimene või viimane viljavihk, mis toodi tuppa kogu pühade perioodiks alates toomapäevast (21. detsember) kuni kolmekuningapäevani (6. jaanuar).

Muistsed inimesed uskusid, et viljavihus elab vaim ehk viljakushaldjas. Selleks, et viljaõnn korduks ka järgmisel aastal, tuli viljavihku joota õllega ehk ühe vanima teraviljast valmistatava joogiga. Tegemist oli muistse ohverdamisega. Pühade järel jagati maagiline viljavihk koduloomadele ja lindudele.

Jõulude ja uusaasta perioodil peeti õlgi väga oluliseks. Õlgedega kaeti põrand, nendel magati ning nendega mängiti ja ennustati. Kõik need tegevused pidid suurendama saagikust ning andma pererahvale jõudu ja tervist.

Tänapäeval ei tooda koju viljavihku ega kaeta põrandat õlgedega, kuid siiski võib kohata erinevaid õlgedest kaunistusi. Näiteks riputatakse lakke värviliste lintide ja lõngadega kaunistatud jõulukroone, mis meenutavad välimuselt kiriku lühtrit. Samuti kasutatakse toorest kartulist valmistatud kerakujulisi krässe, millesse torgatakse punase lõnga või lipsudega kaunistatud erinevas pikkuses õlekõrsi. Populaarsed on ka õlgedest sokud, kes kujutasid vanasti põlluvaimu ja olid saagikuse sümboliks.

Kas olete oma kodu kaunistamisega juba algust teinud ja kuuse ehtinud?

Pilt: Hääd nääripäeva! (NLM _ 2573:16 T 608:1); Narva Muuseum SA;