Suur läänehoov

Väiksema forburgi ehitasid lääneküljele taanlased. 16. sajandi esimesel kolmandikul laiendasid liivlased selle tänapäevaste mõõtmeteni. Seda ümbritses lai vallikraav koos tõstesillaga ning kindlusmüüri nurkades seisid kolm torni: loode-, edela- ja lõunatorn. Praegu nimetatakse forburgi Suureks Läänehooviks. Hiljem ehitati loodetorn ümber rondeeliks ehk suurtükitorniks. Teise maailmasõja ajal sai see märkimisväärseid kahjustusi. 1987. aasta novembris pärast restaureerimist anti rondeel pidulikult üle muuseumile. 

Lõunatorn ehitati 15. ja 16. sajandivahetuse perioodil ning see oli mõeldud kergete tulirelvade tarbeks. Torn ühendas vana eeshoovi müüri kahte osa (lõuna- ja läänepiiri) ning uut lõunapoolset müüri, mis ulatus läände ruumikama aiani. 1984-1987 kestnud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus avastati torni vundament.

Lõunatorni kõrval asub 9tollise (229mm) lasketoruga rannikumortiiri 1877. aasta mudel. Konkreetne mortiir valmistati Venemaal Permi tehases 1892. aastal. Selle terasest raud oli kinnitatud sälguliste metallrõngastega. Laskemoonana kasutati 112,6 kilogrammist püssirohufugasspommi ja 137,2 kilogrammist terasfugasspommi. Mortiiri laskekaugus oli umbes 8 kilomeetrit.

1930. aastatel teostas Eesti Vabariik mööda Narva jõge kulgeval idapiiril kindlustustöid. Ehitati hulgaliselt kaitserajatisi. Narvas, bastioni Honor kaitsepiirkonnas asus suurtükipatarei, mis koosnes kahest 9tollisest mortiirist. Üks neist viidi 1950. aastatel bastionist linnuse hoovi.