Narva hüdroelektrijaama rajamisega 1950. aastate esimesel poolel tekkis vajadus paisutada üles ka Narva jõgi, mille vett uus jõujaam vajas. Elektrijaam ise ehitati Jaanilinna linnusest pisut ülesvoolu raudteesilla kõrvale ning tamm sellest ligi paar kilomeetrit lõuna poole, Kreenholmi saare lõunatipu lähedale. Jõgi taltsutati 206 meetri pikkuse ja 9 meetri kõrguse ülevoolupaisuga, kus paiknes 11 lüüsi. Lisaks rajati kummalegi poole paisu muldtamm, mille kogupikkus oli üle 1,5 km. Jõevood ise suunati Ivangorodi Parussinka linnaosa idaservast mööduvasse 2,3 km pikkusesse pealevoolukanalisse.

Veehoidla tamm valmis 1955. aastal ning samal ajal käivitati ka jaama esimesed turbiinid. Täismõõtmed saavutas reservuaar 5. mail 1956 ning oma 200 km² suuruse pindalaga kujunes sellest Eesti suuruselt kolmas siseveekogu, mida rahvakeeles hellitavalt ka Narva mereks kutsutakse. Tõsi, puhtadministratiivselt kuulub veehoidlast Eesti territooriumile vaid 40 km².

Paisjärve rajamisega jäid aga kuivale kuulsad Narva kosed, kuigi projekti järgi pidi väike osa jõevett ka vanasse sängi lastama. Paraku seda nõuet ei täidetud. Veehoidla alla jäänud ala oli üldjuhul metsane, soine ja hõreda asustusega, kuid siiski asus siin mitu küla, mis kaardilt kadusid, jõe vasakkaldalt näiteks Vääska. Mitmed siinsete külade sõjast alles jäänud või üles ehitatud talumajad võeti koost lahti ning toodi üle Narva linna, kus mõned neist on senini elamutena kasutuses. Paadisõidul võib terav silm märgata vee all endiste hoonete vundamente.

Narva jões on veetaseme tõusu tunda kuni keskjooksul asuva Poruni jõe suudmeni, mis paikneb tammist umbes 30 km ülesvoolu. Peale Narva jõe toovad veehoidlasse suurematest jõgedest vett ka parempoolsed lisajõed Pljussa ja Pjata. Lisaks hüdrojaamale saavad veehoidlast auru- ja jahutusvett mõlemad Narva põlevkivielektrijaamad.

Veehoidla rajamisega kaasnesid ökoloogilised ja hüdroloogilised probleemid. Näiteks ei suudetud hoidla sängi õigel ajal metsast ja turbakihist puhastada, mistõttu tekivad sellele ujuvad ja jaama seadmeid ohustavad turbasaared; madala sügavuse (keskmiselt 1,8 meetrit) ja elektrijaamadest väljuva sooja jahutusvee tõttu soojeneb järv liigselt ja tekitab taimede liigset vohamist; kaduma läksid tähtsad kalakoelmud koskedest allavoolu jne. Raske on olnud likvideerida ka Narva jõele omaseid lobjakakuhilaid, mis kogunevad tammi taha.

1971. aastal, kui veehoidla rajamisest tulenev halb mõju loodusele selgeks sai, plaaniti kahju ulatust vähendada ning osa veest alaliselt vanasse sängi tagasi juhtida. Kahjuks idee ei teostunud. Teema on küll tänapäeval taas üles tõusnud, kuid selle lahendamist raskendab keset veehoidlat kulgev kahe riigi vaheline kontrolljoon, mis poolitab ka tammi ennast.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)