Nüüdisaja Jaanilinna üks tuntumaid rajatisi kindluse kõrval on jõe paese kanjoni serval kõrguv hüdroelektrijaam. Narva nime kandev jõujaam rajati aastatel 1950–1956 ning see paikneb Narva Joaoru muistsete asulakohtade vastas raudteesilla vahetus läheduses. Just Narva poolt ongi rajatis paremini vaadeldav – selle Vasalemma marmoriga kaetud monumentaalne peakorpus on esiküljega suunatud Narva Joaoru ja Hermanni linnuse poole, Jaanilinna poolt varjavad seda kõrge piirdeaed ja tehnorajatised.

Instituudis Lengidroprojekt kavandatud jõujaam on derivatsioonitüüpi ehk pealevoolusüsteemiga ning selle maksimumvõimsus on 125 MW. Voolu toodab kolm hüdroturbiini ja -generaatorit, esimesed neist läksid käiku 1955. aastal. Pärast võimsate põlevkivijaamade rajamist Narva kõnealuse jaama roll kahanes. Praegu see igapäevaselt energiat ei anna, kuid on võimalike avariiolukordade korral ootevalmis. Nimelt on varujaama tarvis Narvast umbes 100 km kaugusel Sosnovõi Boris paiknevale Leningradi aatomielektrijaamale juhuks, kui mõne sealse õnnetuse tõttu on vaja hakata toitma tuumajaama enda seadmeid. Hüdrojaama tõttu on aga Narva jõe säng jaamast ülesvoolu tühi, sest jõeveed on juhitud veehoidlast jaamani mööda selleks rajatud eraldi kanalit.

Hüdroelektrijaama kanal ja selle kaldapealsed

Narva jõe veed toob veehoidlast Jaanilinnas asuvasse Narva hüdroelektrijaama selleks otstarbeks eraldi rajatud derivatsiooni- ehk pealevoolukanal, mis kulgeb jaamani kaarjalt ümber Jaanilinna lõunapoolse linnaosa Parussinka. Betoonsängis kanal on 2,2 km pikk, 125 m lai ja keskmiselt 10 m sügav. Kanal on ääristatud promenaadilaadsete bulvaritega, mis on suuremalt osalt ka tavakodanikele ligipääsetavad, kuid kõnniteede piirded ja stalinistliku kujundusega laternad on paraku lagunenud või rivist väljas.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)