Joaoru jääraku ja raudtee vahel paiknev ala hakkaks linnaliseks keskkonnaks kujunema 19. sajandi lõpus, kui Kreenholmi Manufaktuuri laienemisega tekkis vajadus uute elamispindade järele. Varem laiusid siin peamiselt karjaja heinamaad, püsivama asustusüksusena paiknes siin vaid Joachimsthali poolmõis, mille järgi piirkond nime sai. Tegu oli Joala mõisa kõrvalmõisaga ning selle tuumik asus jõe ääres paekalda servas muistsete asulakohtade läheduses. Paralleelnimena tulid kogu asumi tähistamiseks käibele ka Juhkental ja eestipärane Joaorg, mõlemad on ka praegu läbisegi kasutusel.

Asumi tekkele andis tõuke Kreenholmi Manufaktuuri kirikute (Aleksandri kirik ja Kristuse Ülestõusmise kirik) rajamine ala keskmesse. Nende ümber planeeritud kvadraatsete kvartalitega linnaosa hoonestati täis 20. sajandi alguseks. Asumi peatänavaks kujunes Narvat ja Joala mõisa ühendava vana tee osa (praegu Puškini tänava algus). Vabadussõja ajal põles suur osa siinsetest ühe- ja kahekorruselistest agulimajadest maha, kuid 1930. aastateks oli suurem osa asumist endises mahus taastatud. Palju laastavamalt mõjus aga Teine maailmasõda, kui Narva puiteeslinnad pea tervikuna maha põlesid. Siiski võib veel praegugi sõjaeelset miljööd kohata näiteks Raudsilla tänavas. Pärast sõda hoonestati linnaosa peamiselt 1950. ja 60. aastate ehitistega, lähtudes samas suures osas sõjaeelsest tänavavõrgust ning kohati ka hoonestuse mastaabist. Asumi kunagise planeeringulise terviklikkuse lõhkus ära aga Puškini tänava algusesse planeeritud allee, mille äärde kavandatud hoonestus lõikas läbi kahte kirikut ühendanud aguli ajaloolise selgroo – Kiriku tänava.

Raamatust “Narva. Datšaast paleeni.” (Madis Tuuder, Karin Paulus)