Maagilised sümbolid

Ripatsite sümboolne tähendus 19.-20. sajandil.

Uurijad on kirjeldanud 18.-19. sajandil üht huvitavat vadjalaste kommet: pärast tubaka nuusutamist aevastades imiteerisid vadja naised hobuse hirnatust, et kaitsta end kurjade jõudude eest, kes võisid aevastaja sisse tungida. Vana hobusekultus ja selle tähtsus väljendus selgesti ka vadjalaste Hlaari pühas (püha Hlaari päev). Seda päeva tähistati kui „hobustepüha“ ning sel päeval hobused tööd ei teinud. Varahommikul asetas peremees pühasenurka vihu kaera, küpsetati erilist leiba „rissileipä“. Leib koos hobusega viidi pühitsemiseks kirikusse, kus vaimulik piserdas pärast jumalateenistust kõiki hobuseid pühitsetud veega. Õhtul anti hobustele söögiks terve päev pühasenurgas seisnud kaeravihk ning peenestatud ristileib.

Sõelal oli vadjalaste uskumustes samuti eriline koht. XVIII sajandil elanud pastor Trefurt räägib oma vadjalastele pühendatud raamatus vadja nõidade sõela kasutamisest nõnda: „Kui keegi neist, olgu see mees, abielunaine, noormees või neiu, haigestub, läheb ta magistri juurde (Herrenmeister), keda kutsutakse Neidaks, avaldab talle oma palve ning annab talle vastavalt oma võimalustele või soovile raha. Seejärel võtab rahva peremees tavalise suure jahu sõelumiseks kasutatava sõela, suure nõela koos pika niidiga ning torkab selle jämedalt jahvatatud leivakooriku sisse, hoides seda sõela kohal ja lausub leivakooriku liikumise taktis haiguse kohta sõnu, mis enamjaolt puudutavad haiguse päritolu, selle välja ravimise või mitteravimise võimalusi ning milliseid vahendeid on selleks vaja jne.“

Veel 20. sajandi keskpaigas olid sõelaga seotud kombetalitused vadjalaste seas säilinud. Näiteks peenestati surnuga hüvasti jätmise ajal kogu matusetoit (keedetud liha, herned, munad jm) sõelale ning kõik peielised pidid seda pudi näpuotsatäie sööma.