19.-20. sajandi ehted

18. sajandi lõpus kirjeldas F. Tumanski vadja naiste nelja rõivastuse tüüpi, mis jagunesid selgelt nelja vanusegrupi järgi: neiu, nooruk, abielunaine ja eit. Samuti sisaldab tema kirjeldus infot riietuse juurde kuulunud helisevate ripatsite kohta, mille helisemist arvati peletavat kurje vaime.

Kõige rikkalikumalt kaunistatud riided olid neidudel ja noorikutel. Seda selgitatakse asjaoluga, et kõik vadjalaste ehted kandsid endas kaitsefunktsiooni ning just neid inimgruppe peeti kurjade jõudude tegevuse suhtes kõige vastuvõtlikumaks. Kaitset vajasid ka kõige õrnemad kehaosad ehk pea ja kael, samuti kanti alati ehteid või hiljem tehti tikandeid kaelusele ja käistele, korraga kanti mitut vööd, keha külgi kaitsti katteritega, hiljem külgedelt langevate tikitud vöödega jne.

Vaatamata sellele, et 19. ja 20. sajandil vadja naiste rõivad uue linnamoe mõjul hoogsalt muutusid, säilisid riietuses siiski tähtsad endas kaitsefunktsiooni kandvad elemendid. 
Neist elementidest on eelkõige vajalik ära märkida oimurõngad, mis riputati kõrvarõngaste külge ning läbi mille pandi hulgaliselt linte ja tutte. 20. sajandi alguses lisandus sellele komplektile veel üks tähtis amulett – punastest villastest lõngadest tutt rissivirkka, mis asetses kukla piirkonnas. Oimurõngaste lähedal asusid ehtena ušnikad – peakatte alt üle pea asetatud kitsas riidetükk, mille bisserhelmestega tikandite ja kaurikarpidega kaunistatud otsad paiknesid kõrvade piirkonnas.