Kontaktid ja mõjud

Peale Põhjasõja lõppu viidi Peeter I algatusel aktiivselt ellu Ingerimaa venestamise reformi. Reform nägi ette, et mõisnikule anti maa tingimusel, et sellele asuvad elama vene perekonnad. Läänemeresoomlased, lätlased ja teiste Rootsi valdustes elanud rahvuste esindajad loeti kokku ning jagati mõisnike vahel ära proportsionaalselt neile eraldatud maa suurusele. Lisaks anti käsk jaotada läänemeresoomlasi, lätlasi ja teisi ka ülearustele valitseja nimele kirjutatud maalappidele, mida mõisnikele ei antud.

„Kõigekõrgemalt“ kinnitatud jaotusviis oli selline, et ühe vene talupere kohta oli ette nähtud kaks kohaliku elanikkonna meeshinge. Reformi läbi viimine hõlbustas seniste külade naabrusesse uute tekkimist. Nii tekkis Krakolje (Jõgõperä) külas kaks poolt – mõisniku ja riigi osa. Vana Luutsa küla kõrvale tekkis mõisniku küla Glinka ning riiklik küla Ülem-Luuditsa.

Alam-Luuditsa küla sai alguse viiest mõisniku poolt Tula kubermangust siia toodud vene perekonnast. Huvitav on see, et kogu mõisnike poolt teistest Venemaa oblastitest toodud talurahvas sulandus 20. sajandi alguseks täielikult kohaliku elanikkonnaga, rääkis juba vadja keelt ning pidas end vadjalasteks.

20. sajandi järgnevatel aastatel muutsid kollektiviseerimine, repressioonid, sõjad ja linnastumine olulisel määral rahvastiku etnilist koosseisu. Kui Stalin keelas Leningradi oblastis elamise, kolisid paljud vadjalased Eestisse, millele aitas kaasa ka keelesugulus. Nii ümberasunud kui nende järglased elavad Eestis tänapäevani.