Kes on vadjalased?

Vadjalased ise kutsuvad ennast vaďďalaizõd. Sõna „vad’d’a“ tähendab vadja keeles „vai“ või „kupits“. Vadjalaste rahvuse vahepealsed nimevormid vad~ja ning vagja pärinevad vanaaegsest sõnast „vakja“, mis tähendab „vai“. See sõna on läänemeresoome keeltesse tulnud laenuna balti keeltest (leedu k. vagis ehk „puukonks“, läti k. vadzis ehk „kiil“, võrdluseks vadja k. sõna „vadda~a“, eesti k. „vai“, karja k. „vaokie“, liivi k. „vaIga“).

Seda, et 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil teadsid Venemaal vadjalastest vähesed, kinnitab järgnev fakt: „Kõikide keelte võrdleva sõnaraamatu“ koostamise ajal andis Katariina II 1784. aastal krahv Razumovskile käsu saata inimesed Koporje lähistele „varjaagide“ keelt uurima.

F. Tumanski kirjutas 18. sajandi lõpus vadjalaste kohta: „Enda ja teiste rahvaste vahel vahet tehes nimetavad nad endid vaddelasit, s. o. põlisasukad ja veel praegugi kinnitavad nende taadid (nii nad rääkisid mulle salgamata), et maa Soome lahest kuni Peipsi järveni oli nende esivanemate omandus.“ Samas on ta oma uurimuses nimetanud vadja rahvast tšuudideks (чудь, чуди), mitte vadjalasteks (водь). 

A. Efimov Luutsa külast on oma rahva nimetust tõlgendanud nii: „Ваддя (vaďďa) – see tähendab võrguvaia. Meie nimi on „ваддя“ ilmselt sellepärast, et kõik on kurikkaga pähe taotud“ (kurikkas – metallist puunui võrguvaiade tagumiseks).

Vaatamata vadjalaste erinevatele nimedele erinevatel ajalooperioodidel, on vadjalaste rõivastuses ja 19.-20. sajandi traditsioonilistes kujutlustes selgesti näha analoogiaid 11.-15. sajandi kirjandusallikatest pärit vadjalasi puudutava teabe ja arheoloogiliste leidudega.