Vabrikuvile võeti kasutusele 19. sajandi teisel poolel ning sellest sai omamoodi tööstusrevolutsiooni sümbol. Töölised elasid tavaliselt tehase või vabriku läheduses. Signaalvile informeeris töölisi tööpäeva algusest ja lõpust. Selleks kasutati auruvilesid, mis sarnanesid küll veduriviledele, kuid olid nendest oluliselt suuremate mõõtmetega. Need paigaldati tehaste katlamajade katustele. 

Üks suurimaid Narva tööstusettevõtteid oli sel ajal Kreenholmi puuvilla ketrus- ja kudumisvabrik. Varastel hommikutundidel anti Kreenholmis esimene signaalvile, mis märkis tööpäeva algust. Seda vilet nimetati ka äratussignaaliks. Seda kuuldes alustasid kõik hommikuse vahetuse töölised tööpäevaks ettevalmistustega. Teine vile kõlas siis, kui tööpäev juba algas. Sellega samaaegselt lülitati tootmistsehhides sisse masinad ja pandi liikuma konveierite transpordiliinid. Iga tööline pidi sel ajal juba paiknema oma töökohal ja asuma saadud tööülesannete kallale. 

Kolmas vile kõlas päeva lõpus ja teavitas sellest, et tööpäev on kohe lõppemas. Neljas vile  kuulutas juba tööpäeva lõppemist või tähendas seda, et päevane vahetus on lõppenud ja algamas on õhtune. 

Mitte ainult vabriku töölised ei sättinud oma päevakava signaalvilede järgi, vaid kõik töölisalevi elanikud, sealhulgas ka vanurid ja lapsed harjusid elama vabrikuvilede rütmis. Kolmanda vile ajal hakati elumajades tagasi ootama “tööinimesi-leivateenijaid”, kelle vahetus oli kohe-kohe lõppemas. Perenaised kiirustasid õhtusöögi valmistamisega, vanurid soovisid kuulda uudiseid ning lapsed jooksid isasid ja vanemaid vendasid tervitama. Igapäeva olme, elulaad, harjumused, kombed – kogu elu käis signaalvilede rütmis. Lisaks sellele töötas Kreenholmi tööliskasarmutes kasarmuvalvur, kes käis kõristiga korruselt korrusele ja äratas kell 4 hommikul esimese vahetuse töölisi, kes pidid kell 5 hommikul tööga alustama.

20. sajandi alguses algas koos elektrifitseerimisega ka nõndanimetatud “kellastamine”. Kreenholmis paigaldati juba 1900. aastal esimesed elektrilised aega näitavad seadeldised. See kujutas endast tervet süsteemi,  mille peakellad asusid manufaktuuri peakontoris. Sellesse süsteemi kuulusid ka turuplatsi ja vabrikuvalitsuse maja kell, vana ketrusvabriku hoonete galeriis asunud ühepoolsed kellad (diameetriga 71,12 sentimeetrit) ja veetorni tunde lööv kell, mille numbrilaua diameeter oli 3,2 meetrit.

Alates 1950. aastatest vähenes vabrikuvilede kasutamine järk-järgult. 1960. aastatel algas Nõukogude Liidus võitlus müra vastu ja kõikjal lõpetati varbikuvilede kasutamine. 

Nõukogude ajal kasutati kõikides vabrikutes ja ettevõtetes tööstuslikke kellasid, mis jaotati esma- ja teisejärgulisteks. Narvas oli igal suuremal ettevõttel oma kellastamise süsteem. Ettevõtte ühes ruumis, näiteks peakilbi juhtimise, ümberlüliti või raadiovastuvõtja ruumis asus nõndanimetatud “esmajärguline kell”. See oli alguses mehaaniline, aga hiljem juba ka elektrooniline kell. Need kellad määrasid kõikide teiste kellade “rütmi”. Esmajärgulise (elektrilise) kella juurest läks kaabel kogu ettevõtte ruumidesse. Mööda seda kaablit anti minuti (harvem ka sekundi) impulsse teisejärgulistele (elektrilistele) kelladele, mis ühendusid samaaegselt. Kui esmajärgulised kellad olid üsna keerulise ehitusega, siis teisejärgulised olid väga lihtsakoelised ning seetõttu ka väga usaldusväärsed. Teisejärgulised kellad koosnesid korpusest, sihverplaadist, seierist ja kahest mehhanismist. Need asusid nii ettevõtte territooriumil, tsehhides kui ka administratiiv- ja olmeruumides. Ühepoolsed teisejärgulised kellad kinnitati seintele, kahepoolsed lakke või  kronsteiniga seina külge.

Narva ettevõtted kasutasid elektrilisi kellasid “Стрела” (“Nool”), mida toodeti Põhja-Osseetias Ordžonikidze aparaaditehases; teisejärgulised kellad pärinesid Leningradi elektrikellade tehasest (ЭЧЛ) või muudest tehastest. 1970. aastatel levisid laialdaselt tööstuslikud kellad Elektroonika 7, mida tootis Saratovis asuv teaduslik-tööstuslik ettevõte «Рефлектор» (“Peegeldi”). See tehas valmistas seinakellasid nii siseruumidesse kui ka hoonete välisfassadidele. Need kellad näitasid aega (tundides ja minutites) numbrilaual. Näiteks asusid sellised kellad tehase “Балтиец” (“Baltijets”) ja Eesti Elektrijaama läbikäigu kohal. Praegu on kellad jäänud vaid veel Eesti Elektrijaama fassaadile, teistes Narva ettevõtetes asuvad need administratiiv- ja olmeruumides.