Kreenholmi manufaktuur 1857–1940

Kreenholmi saarele puuvillavabriku rajamine oli tuntud töösturi parun Ludwig Johann Knoopi algatus. Tal oli juba ammu mõttes olnud rajada omaenda vabrik. Kui Knoop oli oma ettevõtte asjus läbisõidul Narvas, käis ta vaatamas ka kuulsaid Narva koskesid. Praktilise inimesena pööras ta kohemaid tähelepanu koskede võimsusele – nende abil saab odavat energiat ja asukoht on geograafiliselt soodne (on olemas veeteed toorme toomiseks ja toodangu transportimiseks). Peale selle pidi ta kindlasti olema teadlik Nikolai I 1830. aasta 28. mai ukaasist, mis lubas suuri soodustusi ettevõtjaile, „ ... kes nüüdsest Narva koskedele suuri vee jõul töötavaid vabrikuid või tehaseid rajavad...“. 1856. aastal ostis Knoop Kreenholmi saare Narva kaupmees Sutthoffi pärijate käest 50 000 rubla eest. Aasta pärast asutas ta aktsiaseltsi Kreenholmi Manufaktuuri Ühisus, mille kapital oli kaks miljonit rubla jagatuna 400 osakuks (igaüks 5000 rubla). Imperaator Aleksander II kinnitas aktsiaseltsi põhikirja 23. juulil 1857. Aktsiaseltsi aktsionärideks olid Knoopi kui peadirektori või tegevdirektori kõrval veel Kozma Soldatenkov, vennad Aleksei ja Gerasim Hludov, Richard Barlow ja Ernst Kolbe.

Veel enne põhikirja kinnitamist 1857. aasta 30. aprillil (uue kalendri järgi 12. mail) pandi vabriku esimese hoone nurgakivi ja oktoobris 1858 käivitas vana ketrusvabrik esimesed 8000 ketrusmasinat. Aasta pärast pandi vana kudumisvabriku esimese hoone nurgakivi. Aastaks 1862 olid välja ehitatud kõik vana ketrusvabriku ja vana kudumisvabriku hooned. Vee juurdevoolu ja äravoolu kanalite ning sildade ehitustööd olid lõpetatud ning masinad ja vesirattad paigaldatud. Vabrikud, mis olid ehitatud kahe suletud nelinurga kujul, olid omavahel ühendatud kahe galerii kaudu ning hakkasid täiel võimsusel tööle, tootes esimesi kilogramme lõnga ja esimesi meetreid riiet.

Saare idapoolsesse ossa ehitati 1870. aastaks vana ketrusvabriku E- ja F-hoone.

1872. aastal ostis aktsiaselts Georgi saare koos selle juurde kuuluva territooriumiga. 1899. aastal ehitati saarele viiekorruseline Georgi vabrikuhoone.

1880. aastal ostis Kreenholmi Manufaktuuri Ühisus Georg Krameri käest Joala mõisa ning 1884. aastal lõpetati Joala vabriku ehitamine, 1890. aastal tehti sellele suur juurdeehitus.

Manufaktuuri tootmishoonetega samal ajal ehitati ka sotsiaal-kultuurilised hooned töötajatele ja teenistujatele: eluruumid, kool, apteek, saun jne. 

Kreenholmi manufaktuuri ehitamisel võeti eeskujuks sarnased Inglise ettevõtted, kus hoonestus jagunes kaheks osaks: tootmise tsoon ning majapidamis- ja eluhooned. Tootmistsoonid koos vabrikutega olid peamiselt Kreenholmi ja Georgi saarel. Saarest allavoolu jõe vasakule kaldale ehitati ühiskasutatavad majapidamishooned: sadam, laohooned, saun, pesumaja ja pumbajaamaga veetorn. Elu- ja ühiskondlike hoonetega tsoon ehitati mõlemale poole linna viivat teed. Natuke kaugemale rajati Joala küla.

Vabrikutöö korraldati hulgitootmise põhimõtete järgi. Seda järgiti manufaktuuri asutamise päevast alates ning selle järgi kasvas ja laienes tootmine. Kreenholm sai hulgi toota tänu sellele, et manufaktuuri päralt oli suur Venemaa turg. Tootmise esimestel aastatel toodeti mitkalit, mis on erinevate kangaste tootmiseks mõeldud pooltoode. 1903. aastal toodeti satiini, lüstriini, musliini, Joala vabrikus ka batisti. Juba alates 1860. aastate lõpust toodeti žakaarkangaid. Veeteid pidi toodi Kreenholmi jaoks tooret Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Egiptusest ja Indiast. Kui 1870. aastal avati Peterburi–Revali raudtee, hakati tooret tooma ka Kesk-Aasiast.

Enne esimest maailmasõda oli Kreenholm tootnud 17,5 tonni lõnga ja 75 miljonit meetrit kangast. See oli 10% Venemaa puuvillatööstuse toodangust. Põhikapital oli ligikaudu 12 miljonit hõberubla (1857. aastal oli olnud kaks miljonit). Ettevõtte vara väärtus oli umbes 25 miljardit rubla, tööliste arv oli kasvanud 10 400ni. Kreenholmi manufaktuurist oli saanud üks suuremaid tekstiiliettevõtteid maailmas.

Esimese maailmasõja, 1917. aasta revolutsiooni ja Venemaa kodusõja tõttu langes Kreenholmi manufaktuuri tootmismaht suuresti. Nii töötasid vabrikud 1918. aastal Saksamaa sõjaväe tellimuste täitmiseks, toodeti haavasidet, telgiriiet ning jalarätikangast.

Eesti Vabariigi alguses tabas Kreenholmi manufaktuuri tootmiskriis, sest kadus Venemaa turg ja Venemaalt tulnud toore. Tootmismaht ning tööliste arv vähenes; 1921. aastal töötas manufaktuuris 1453 inimest. Kuid juba 1930. aastatel olid majandusraskused ületatud. Seoses müügituru ümberkorraldamisega laiendas manufaktuur tunduvalt oma toodangu valikut, see ulatus bjassist õhukese vuaali ja batistini. Suurenes eksport Soome, Saksamaa, Inglismaa, USA jne turgudele. 1939. aastal töötas Kreenholmi manufaktuuris juba 2736 inimest.

Pärast Ludwig Knoopi surma määrati tegevdirektori kohustusi täitma Johann Prove. Pärast Prove surma 1901. aastal jätkasid perekondlikku äri Knoopi pojad Theodor ja Andreas, neist said Kreenholmi manufaktuuri direktorid ja suuraktsionärid.