Narva Muuseum

Nagu paljudel Eesti muuseumidel, nii algab ka Narva muuseumi lugu kohalike muinsushuviliste loodud ühendusest.

1861. aasta oktoobris otsustasid Suurgildi liikmed luua börsihoones asuvatesse gildi ruumidesse muuseumitoa. 1862. aasta 17. juunil tuba avatigi, selles eksponeeriti Narva linna ajalooga seonduvaid muinsusväärtusi. Kuu aega hiljem, 17. juulil, otsustasid Narva suurgildi liikmed asutada ka teadusliku ühingu. 1864. aasta 25. märtsil alustas suuresti Narva Suurgildi kuuluvate jõukamate ja haritumate kodanike initsiatiivil ametlikult tegevust Narva Muinsusselts, mille eesmärgiks oli …Narva ajalooga seotud andmete kogumine ja uurimine ning niisuguste esemete kogumine ja säilitamine, mis võivad omada tähtsust järeltulevate põlvkondade jaoks, sõltumata sellest, mis ajastust need esemed pärinevad.” Selts pidas oma istungeid Narva Suurgildi ruumes raekoja platsi ääres asunud börsihoones, sealsamas asus ka seltsi muinsusesemete kollektsioon (vanad mündid ja medalid, ajaloolised relvad, muinsused igapäevaelu ja käsitöö vallast, kunstiesemed, vanad käsikirjad) ja raamatukogu.

1865. aasta detsembril väljastas Aleksander II loa „…anda tähtsuse minetanud Narva kindlustustel asuva maja, ehk Peeter I maja, koos majas asuvate esemetega Narva Suurgildi seltsi käsutusse ja omandisse.” Hoonet nimetati nii seetõttu, et pärast Narva vallutamist rootslastelt Põhjasõjas 1704. aastal peatus tsaar Peeter I korduvalt Narvas viibides just selles hoones. Maja koos seal asunud Peeter I kuulunud esemetega jäi vene imperaatorliku perekonna omandisse kuni selle üleandmiseni Suurgildile. Varsti avati hoones muuseum, mille ekspositsioon koosnes Narva Muinsusseltsi kollektsioonist ja Peeter I majas asunud ajaloolistest esemetest. 1867. aastal publitseeriti esimene muuseumi teejuht. Ehkki Narva Muinsusseltsi tegevus soikus pärast selle ühe eestvedaja Heinrich Johann Hanseni lahkumist Peterburi 1868. aastal, jäi muuseum Peeter I majas avatuks.

1913. aasta 9. augustil avati Narvas pidulikult veel üks muuseum Lavretsovide nimeline Narva linnamuuseum. Muuseumi kogu moodustas Narva kaupmehe Sergei Lavretsovi ja tema abikaasa Glafiira poolt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kogutud kunstikollektsioon, mis pärast Lavretsovide surma läks vastavalt nende testamendile koos majaga Narva linna omandisse. Peamiselt 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse akadeemilis-realistlikku maalikunsti esindavat kollektsiooni täiendati 1920.1930. aastatel sooritatud kunstiostudega ja annetustega Eesti kunstnikelt. Samuti andis Narva linnavalitsus muuseumile üle terve rea 18.19. sajandil maalitud Narva raehärrade ja teiste auväärsete kodanike portreid, mis olid seni asunud Narva raekojas.

1933. aastal kõrvuti asunud G. ja S. Lavretsovi nimeline Narva Linnamuuseum ja Peeter I muuseum ühendati. Muuhulgas oli liitmise eesmärgiks kogude ühendamine ja korrastamine vastavalt temaatikale, Lavretsovi majja pidi koondatama kunst ja etnograafia ning Peetri majja ajalooliste esemete kogu. Enne Teise maailmasõja lahingute jõudmist siiakanti evakueeriti osa väärtuslikemaid eksponaate vahepeal Eesti okupeerinud Nõukogude Liitu. Alles jäänud osa eksponeeriti edasi 1944. aastani, kuni 6. märtsil toimunud nõukogude lennuväe laastavas pommirünnakus hävisid koos barokse Narva südalinnaga ka seal asunud Narva muuseumi kaks hoonet. Õnnekombel paigutati muuseumisse jäänud esemed enne linna hävitamist Tallinna poole suunduvale rongile, mis aga Rakvere all sattus siiski pommitamise alla. Pommitamise üleelanud eksponaadid anti Rakvere, Paide ja Tallinna linnamuuseumidele. Sõja lõppedes ei olnud Narvas alles enam ei muuseume ega nende kollektsioone.

1950. aasta 22. juulil avati Narva linnuse hoovil asuvas endise garnisonisauna ühes väikeses toas tilluke Narva ajaloo ekspositsioon. Muuhulgas sisaldas see mõningaid esemeid ka vanast kollektsioonist, sest alates 1949. aastast, kui Narvas hakati tõsiselt tegelema muuseumi taasloomisega, alustasid teised Eesti muuseumid Narva eksponaatide tagastamist. 1956. aastal tagastati osaliselt ka Venemaale viidud kogu. Kitsastele oludele loodeti leevendust kolme-nelja aasta pärast, kui muuseum pidi kolima taastatud Peeter I majja, kuid vastupidiselt ootustele 1959. aastal maja varemed hoopis lammutati. Luhtuvat näis lootus ka linnuse taastamisele, sest 1960. aastal lõpetati 1950. aastate keskpaigast käinud linnuse restaureerimistööde rahastamine. Hoolimata nendest tagasilöökidest laiendas muuseum oma tegevust ajutises asupaigas, 1957. aastal eksponeeriti kollektsioone juba üheksas saalis. 1968. aastal alustati taas ka linnuse restaureerimistöödega.

1977. aastal asutati muuseumi filiaalina Kreenholmi manufaktuuri muuseum, kuid muuseumi ekspositsioon tööliskasarmus avati alles 1983. aastal. 1992. aastal filiaal suleti ja kogud anti üle Narva Muuseumile.

1986. aastal detsembris avati Pika Hermanni torn ja lääne- ning lõunatiib koos uue Narva ajaloo teemalise püsiekspositsiooniga. 1987. aastal anti muuseumile üle linnuse Suure Läänehoovi loodenurgas taastatud rondeel ja Kivisaal. 1996. aastal sai valmis linnuse konvendihoone Põhjatiib, kus avati 19. sajandi Narvat tutvustav ekspositsioon. Linnuse renoveerimine kestab tänaseni. Viimati renoveeriti 2005.2006. aastal linnuse Põhjahoov, oma järge ootab veel konvendihoone Idatiib.

1991. aasta aprillis avati Narva muuseumi kunstigalerii, kuhu paigutati muuseumi fondis olev kunstikollektsioon, sealhulgas ka oluline osa sõja eel muuseumile kuulunud kunstikogust. Kunstigalerii asub Gloria bastionil paiknevas vanas sõjaväe aidahoones, mis on ehitatud 1777. aastal.

2007. aastal avati restaureeritud linnuse põhjahoovis eksperimentaalajaloo keskus Põhjaõu, mis on Narva Muuseumi interpretatsioon 17. sajandi varauusaegsest käsitööliste linnaosast. Külastaja satub suvisel ajal otse ajaloo keskele ning tal on võimalik järele proovida mitmeid ajaloolisi käsitöövõtteid.

2009. aastal valmis Carl Linné aed. Ürdiaia rajamisel lähtus muuseum Carl von Linné poolt 17. sajandi lõpul algatatud traditsioonist rajada mõisate ja paleede lähedusse ning selleks ajaks oma esialgse (sõjalise) funktsiooni kaotanud linnustesse või nende varemetesse ürdiaedasid. Klassikalist tüüpi ürdiaias kasvavad ka köögis ja meditsiinis kasutamist leidvad taimed.

Aastatel 20132014 toimusid lossipargi haljastus- ja heakorrastustööd, millega parandati vaadet linnusele ja toodi parki valgust. Hekiga markeeriti pargi keskosa läbiv hävinud bastioni muldkehandi asukoht. Lisaks restaureeriti 1950. aastate algul rajatud purskkaev ning obelisk.