Narva linnus

TAANI AEG

On tõenäoline, et just kaubanduse kaudu jõudis nimi “Narva” ka kirjalikesse ülestähendustesse. 1172. aastal on Novgorodi kroonikas juttu Nerevi otsast (Nerevski konets). Niimoodi nimetati Novgorodi seda linnaosa, kus peatusid välismaa kaupmehed. Vene ajaloolase Karamsini oletuse kohaselt on see nimetus seotud Narvaga. Tõenäoliselt oli tegemist siiski Narva (Narova) jõega, mida läänest Novgorodi suunduv tee ületas, mitte aga Narva asulaga. Narvat kui asulat mainitakse kirjalikes allikates (teadaolevalt) esmakordselt 1240. aastal. Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae) nimetatud Narvi näol polnud tegemist siiski linnaga, vaid Taani kuningale kuulunud väikese külaga.

Millal täpselt rajati Narva jõe äärde linnus ja millal tekkis linn, pole meile teada, kuid mõlemad sündmused jäävad perioodi, mida Eesti ajaloos nimetatakse Taani ajaks. Kristluse levitamise ettekäändel vallutas Taani 1219. aastal Tallinna ja pretendeeris seeläbi kogu Põhja-Eestile. Vallutatud alade paremaks allutamiseks hakkab uus võim rajama endale tugipunkte. Esmalt Tallinna ja seejärel ka Rakverre ja Narva. Viimase näol oli tegemist Taani valduste idapiiril asuva strateegiliselt olulise jõeületuskohaga.

Taanlaste linnuse rajamine
Novgorodi kroonikate andmetel tegid taanlased kõigepealt mitu katset rajada linnus Narva jõe paremale kaldale. Tõenäoliselt sooviti rajada platsdarmi katoliikluse levitamiseks sealseid alasid asustanud soome-ugrilaste seas. Õigeusklik Novgorod, kes luges neid maid ja selle elanikke enda alla kuuluvaks, ei saanud niisugust tegevust loomulikult lubada ning lasi taanlaste rajatud puitlinnuse kiiresti maha tõmmata.

Pärast katoliikliku ida-missiooni katse läbikukkumist ehitasid taanlased linnuse jõe läänekaldale.

Täpne ehitusaeg ei ole teada, kuid tõenäoliselt sündis see 13. sajandi II poolel, arvatavasti enne 1277. aastat. Nimelt teame, et enne seda aastat toimus Liivimaa valitsejate kohtumine, kus oli kõne all Venemaal kauplemise ohtlikkus. Kohtumisel lepiti kokku, et edaspidi soodustakse kauplemist Eesti- ja Liivimaal ning eraldatakse selleks spetsiaalsed kauplemis- ja laopaigad, millele kohalikud valitsejad oma jõududega kaitse garanteerivad. Küllap oli see pigem reaalse olukorra vormistamise küsimus, et üheks selliseks paigaks sai ka Narva. Juba 1277. aastal nimetab Taani asehaldur Eihlard von Oberge ennast „Eestimaa, Revali (st Tallinna) ning Narva kapteniks”, mis osutab kindluserajatise olemasolule Narvas.

Narva linnus 700 aastat tagasi
Kirjalike allikaid, mis ütleksid midagi Narva tollase linnuse kuju kohta, ei ole. Uurijad oletavad, et tegemist oli lihtsa puidust kastell-linnusega, st nelinurkse ringmüürlinnusega. Pärast mitmeid, puitkindlustustele küllap laastavalt mõjunud konflikte venelastega alustasid taanlased tõenäoliselt 13./14. sajandi vahetuse paiku kivilinnuse rajamist.

See oli ristkülikukujuline kastellilaadne ehitis, mille lääne-, lõuna- ja idamüür asusid samal joonel tänase konvendihoone välisseinaga (mõne uurija arvates puudus idamüür sootuks, sest järsk kaldakalju pakkus enne tulirelvade ajastut niigi piisavalt kaitset). Kahjuks pole siiski võimalik öelda taanlaste kastell-linnuse suurust, sest me ei tea selle linnuse põhjamüüri esialgset asukohta. Kindlasti asus see tänase konvendihoone põhjaseinast rohkem põhja pool, võimalik koguni, et tollase linnuse moodustas ala, kus täna asuvad konvendihoone ja Põhjahoov.

Sissepääs sellesse linnusesse asus läänemüüris selle koha peal, kus täna asub dansker. Väravast pääses müüriga piiratud õuele, kus paiknesid linnusekaitsjate eluruumid (tõenäoliselt läänemüüri vastas) ning moonaruumid. Idamüüri ääres võis juba tollal olla hoone koos kaevuga.

Pika Hermanni torni lapsepõlv
Olgu kohe öeldud, et taanlaste ajal ei saa me rääkida Pika Hermanni tornist, sest seda nime hakkas Narva linnuse torn kandma alles 16. sajandil. Milline see Pika Hermanni eellane välja nägi ja millal üldse esimene torn Narva linnusesse ehitati, nendes küsimustes on uurijad lahkarvamusel.

Möödunud sajandil, 1960. aastatel, leidsid linnuse restaureerijad Pika Hermanni torni keldrist poolkaarekujulise müürikatke. See andis alust hüpoteesile, et tõenäoliselt oli esialgselt tegemist hoopis eraldiseisva ümartorniga, mis oli värava kaitseks ehitatud kastelli loodenurka.

Kuna ümartorni ehitusajaks pakutakse 13. sajandi II poolt, siis võis see ühtlasi olla esimene kiviehitis taanlaste puitlinnuses. Veel taanlaste ajal, aga juba 14. sajandil asendati ümar torn mingil põhjusel neljakandilisega.

On oletatud ka, et torn ehitati juba algselt neljakandilisena, ainult et selle ümbermõõt oli tunduvalt väiksem, kui tänasel tornil. Ka see torn dateeritakse taanlaste aega, ainult et natuke hilisemasse perioodi – 14. sajandi esimesse poolde. Olgu kuidas on, igatahes on mõlemad hüpoteesid ühel meelel selles, et hiljemalt 14. sajandi I poolel ehitasid taanlased Narva linnusesse neljakandilise torni, tänase Pika Hermanni torni eelkäija, mille kõrgus oli umbes 12 meetrit.

Läänehoovi väljaehitamine
Tõenäoliselt pärast seda, kui venelased põletasid 1341. aastal linna, ehitati linnuse lääneküljele suur eeshoov. Linnust eraldas suurest Läänehoovist parham. Parham (ka zwinger): see on eeskaitsevöönd, mille puhul linnuse peamüüri ees on teine ja madalam nn parhamimüür. Selline lahendus takistas vaenlase otserünnakut peamüürile ja oli laialt kasutusel tulirelvade-eelsel ajastul püstitatud kindlustustes. Igatahes 1345. aastal pidi Läänehoov juba valmis olema, sest samal aastal andis Taani kuningas Valdemar IV välja privileegi, millega lubas Narva elanikel sõdade ajal koos oma varaga varjuda Läänehoovis.

Tollane Läänehoov oli kaks korda väiksem tänasest, lõpliku suuruse sai hoov alles ordu ajal. Läänehoovi linnapoolses küljes, st põhjamüüris asus värav, mida linnaga ühendas üle loodusliku oru viiv puitsild.

Narva linnaõigus
Põhjuseks, miks Taani kuningas lubas narvalastele varjuda Läänehoovis, oli kaitsemüüri puudumine Narva linna ümber. Tänaste arusaamade järgi sarnanes tollane Narva linn pigem külale ja oli tõenäoliselt alles jõudmas selle suuruseni, kus linnamüüri ehitamine muutus mõttekaks. Tegelikult pole teada sedagi, kas Narva üldse oli enne linnuse läänehoovi ehitamist linn. Nimelt on juba nimetatud privileegide kiri esimene dokument, mis nimetab Narva linnaõigust.

Ajaloolased on arvamusel, et küllap sai Narva linnaõigused siiski varem, sest Taani kuninga armukiri on sõnastatud nii, et see kinnitab üle Narva “vanu õigusi”. Samuti on kroonikates nimetatud Narvat linnaks (civitas või oppidum) juba 14. sajandi esimesel poolel, esmakordselt 1329. aastal. Teisalt pole aga võimatu, et sõnapaari „vanad õigused” kasutati lihtsalt selleks, et anda dokumendile suuremat kaalu. Ka pole kroonikate puhul sugugi alati üheselt kindel, kas silmas on peetud linna või lihtsalt suurt asulat. On, kuidas on, igatahes kinnitab Valdemar IV kiri 1345. aastast Narvale samu õigusi ja privileege, mis Tallinnal gi, ehk siis Lüübeki linnaõiguse. Seega oli Narva idapoolseim Lüübeki linnaõigusega linn.

 

ORDU AEG

Suurem osa neist privileegidest ei jõudnudki kehtima hakata, sest ootamatult sai taanlaste võim Põhja-Eestis otsa. 1343. aastal puhkes Jüriöö ülestõusuna tuntud eestlaste vastuhakk saksa ja taani vallutajatele ning järgmisel aastal toimusid järellainena rahutused ka Virumaal. Mässajad piirasid linnuse sisse ja Taani võimud pöördusid abi saamiseks Saksa Ordu poole. Ülestõus õnnestus küll maha suruda, kuid Taanile läks see abi väga kalliks maksma.

Nimelt ei suutnud taanlased maksta mässu mahasurumise eest küsitud tasu ja seepärast panditi linnus aastaks Saksa Ordule. Kuna Taanile käisid üle jõu ka need summad, mida ordu küsis ülestõusude mahasurumise eest mujal Eestis, siis müüs Taani kuningas Valdemar IV kogu Eestimaa ja ühes sellega ka Narva linna ja linnuse 1346. aastal 19 000 kölni marga eest Saksa Ordule. Järgmise aastal müüdi need edasi Saksa Ordu Liivimaa harule (ehk Liivi Ordule). Põhja-Eestis algas ametlikult ordu võim, mis kestis kuni keskaja ja Liivimaa Ordu lõpuni.

Linnuse lääne ja põhjatiiva väljaehitamine
Kohe pärast Liivimaa Ordu kätte minemist algasid linnuses ehitustööd, mis kestsid vaheaegadega kuni 16. sajandini ja mille käigus linnus omandas enamvähem tänaseni säilinud kuju. Veel enne II maailmasõda arvasid ajaloolased, et ordu ehitas taanlaste kastell-linnuse plaanipäraselt ümber konvendihooneks. Erinevate ehitusetappide uuringud on tänaseks veenvalt tõestanud, et tegelikult ordul selline sihikindel kava puudus (ehkki miski ei välista idee kui niisuguse olemasolu) ja konvendihoone oli pigem arvukate ehituste ja ümberehituste lõpptulemus.

Kõige esimesena ehitati välja läänetiib. Hoone teine korrus võlviti ja sinna kujundati linnuse kõige esinduslikuma ruumina rüütlite söögisaal refektoorium.

Läänetiiva esimesele korrusele paigutati magamisruum dormitoorium, kabel asus torni teisel korrusel, torni ennast kõrgendati 14. sajandi lõpuks 28. meetrini.

Kuna läänetiiva väljaehitamisel polnud vana väravat enam võimalik kasutada, sest see avanenuks otse rüütlite magamistuppa, siis rajati uus värav põhjapoole, mis tähendas ühtlasi ka praeguse konvendihoone põhjatiiva välisseina püstitamist (nagu ennist öeldud, asus taanlaste linnuse algne põhjamüür rohkem põhja pool). Kogu põhjatiiva korpus ehitati välja hiljemalt 15. sajandi keskpaigaks.

Tõenäoliselt ehitati sellel perioodil konvendihoone edelanurka ka kaheksatahuline nurgatorn ning ühendati see külgnevate kaitsekäikudega. Samuti rajati linnuse kaks eenduvat osa – jõepoolsesse külge kaevudansker ja eeslinnusesse läänedansker.

Linnuse ida- ja lõunatiib
15. sajandi teisel poolel ehitati välja idatiib. Esmalt kerkis eraldi hoone linnuse kagunurka vastu idaseina, mille alumisel korrusel asusid kolm laskepesa tulirelvadele. Just tänu nendele laskepesadele oli võimalik dateerida rajatise ligikaudset vanust, kuna Liivimaa linnustes tulid seda tüüpi laskepesad kasutusele alles 15. sajandi teisel poolel. Peatselt saab hoone endale lisakorruse ja ehitatakse seejärel uute rajatiste abil kokku põhjatiivaga. Alles siis, kui 16. sajandi esimesel poolel valmib viimaks ka majandusruumideks mõeldud lõunatiib, on linnus saanud planeeringu, mille puhul me võime rääkida konvendihoonest.

Et esialgselt puudus kava kõigi nelja tiiva väljaehitamiseks, näitab kasvõi see, et siseõues asuv puitgalerii ühendas vaid lääne-, põhja- ja idatiiba. Lõunatiiba polnud galerii rajamise ajal lihtsalt veel olemas ja nii ulatus galerii vastu lõunapoolset välisseina, seda tõstavad säilinud augud galerii puittalade jaoks lääneseina selles osas, mis täna asub siseruumides. Sama lugu on ka idatiivaga – selle hoovipoolses seinas on aken, mis pärast lõunatiiva valmisehitamist jäi tuppa.

Eluolu konvendihoones
Konvendihoone nimi tuleneb seal resideerinud ordu konvendist, tavaliselt 12 orduvennast koosnevast kogust, kelle eesotsas seisis komtuur. Juhul kui konvendis oli alla 12 orduvenda, oli kogu eesseisjaks foogt, kes allus lähimale komtuurile. Narva linnus oligi foogti residentsiks. Traditsioonilised ühiselu- ja esindusruumid paiknesid kõik läänetiivas, idatiib ja lõunatiib oli ilmselt kohandatud majapidamiseks. Idatiivas paikneb ka ainuke kaev – idamüürilt eenduvas kaevutornis. Põhjatiiba peetakse traditsioonilisel aga foogti residentsiks.
Hoolimata foogti ja ordurüütlite kõrgest positsioonist oli linnus siiski eelkõige funktsionaalne ehitis, millel dekoratiivsed elemendid praktiliselt puudusid. Seejuures domineeris sõjaline funktsioon ja olmelised vajadused jäid tahaplaanile.
Narva linnuses oli küll neli kalorifeeri (alumisel korrusel asuva kerisega õhkküttekeha, kust soe õhk tõuseb läbi laes olevate aukude ülemistesse ruumidesse), mida on tunduvalt rohkem, kui Eestis tavaliselt, lisaks veel kaminad kabelis ja
torni kolmandal korrusel, kuid paksude seintega kivihooneid oli praktiliselt võimatu soojaks kütta. Seetõttu ehitati võimaluse korral sõdade vaheajal linnuse hoovile puust eluhooned.

Linn saab müüri ümber
Ehkki linnuse ümberehitamise peamiseks põhjuseks oli vajadus kohandada see ordu vajadustele, peeti vähemalt samavõrra silmas ka kaitsevõime tugevdamist. Kõrgendati ja ehitati paksemaks (kuni 6 meetrini) müüre, oluliselt kasvas Hermanni torni kõrgus. Vajaduse linnust pidevalt tugevdada ja ajakohastada tingis tollase riikidevahelise “suhtluse” tavapärane praktika, mille loomulikuks koostisosaks olid ka vastastikused sõjakäigud.
Kuni Moskva suurriigi tekkimiseni oli tegemist võrdsete vastastega, Pihkva ja Novgorodi väed käisid Narva all, orduvennad võtsid ette retki jõe paremale kaldale. Igale retkele järgnes mõne aja pärast vasturetk ja nii elas kohalik elanikkond pidevas sõjahirmus. Niisuguses olukorras muutus üha vajalikumaks linna ümbritsemine kaitsemüüriga.
Ordu võttis selle töö ette 14. sajandi viimasel veerandil. Ehitamist juhtis Narva foogt Arndt von Alterna koos appi kutsutud Põltsamaa foogti Hinrik van Oldendorpiga. Kuna linnakaitse oli kõigi linnakodanike asi, siis osalesid nad ka kaitsemüüri ehitamisel või ehituse fi nantseerimisel. Kuna Narva tollane kodanikkond koosnes suurel määral Tallinna
kaupmeestest, kes ei elanud siin alaliselt, siis tekkis Narva rael nendega sageli vaidlusi linna kaitsekohustuste täitmise üle.

Narva linnuse olukord Liivi sõja eel
Liivi sõja eelõhtul olid keskaegsed Narva kindlustused moraalselt ja füüsiliselt vananenud. Rajatud ajal, kui alles Euroopasse jõudnud tulirelvad kujutasid endast pigem hirmsa pauguga ehmatavat psühholoogilist relva, ei suutnud nad pakkuda arvestatavat kaitset 16. sajandi keskpaiga moodsate tugeva tulejõuga suurtükkide vastu. Veel 15. sajandil kasutati tulirelvi kõrvuti kiviheiterelvadega, kuuli väikese allkiiruse tõttu oli väike ka tema purustusjõud.

Kuid sajandi keskpaigast muutusid suurtükid mitmete täiustuste tõttu tõhusamaks ja kuulide kasvanud algkiirus võimaldas neid välja tulistada rõhtsa trajektooriga, ühtlasi kasvas lasu purustusjõud ja täpsus. Kuna see võimaldas lasta kindlusemüüridesse auke, mille kaudu jalavägi sai sisse tungida, omandasid tulirelvad 15. sajandi teisel poolel otsustava tähtsuse tormijooksu ettevalmistamisel.

Ehkki 15. sajandi lõpu poole tugevdati linnamüüri ning rajati väravate ette eesväravaid, ei piisanud sellest sammu pidamiseks pealetungirelvade arenguga. Narva müüride nõrkust tunnistati mitmel korral ka Maapäeval, tollase Liivimaa kõrgeimal üldkogul. Ordu valitsusperioodi lõpul täiustatakse linnamüüri veelgi, mitmed keskaegsed müüritornid
kohandatakse spetsiaalseteks suurtükitornideks ehk rondeelideks (neist üks on linnuse läänehoovi loodenurgas ümberehitatud kujul säilinud tänaseni). Kuid nagu näitavad hilisemad sündmused, jäi sellest siiski väheks.

 

NARVA LÄHEB VENE VALDUSSE

16. sajandi algusest korduvalt pikendatud vaherahu sai otsa 1558. aastal, kui Ivan IV Groznõi (Julma) väed vallutasid Narva. See ettevõtmine ei kujunenud Vene vägedele eriti raskeks, sest Narva kaitseehitised ei pakkunud tulirelvade vastu erilist kaitset. Sündmusi tagantjärele kirjeldanud Johann Renner räägib oma kroonikas, kuidas venelased „tulid kogu oma jõududega üle jõe, tulistasid ühe augu linnamüüri ja tulid sealt linna sisse.“ Krooniku jutustusest selgub ka, et Narva linnus “ei olnud vastu linna kuigi kindel, seetõttu tõid venelased kahurid väravate alla.”
Samas lähtub Balthasar Russowi kroonikast, et tollased suurtükid ei olnud just kõige tugevama tulejõuga: “Ja et Liivimaa Narva üsna vastu Venemaad aset on ja ainult lihtne jõgi seal Liivimaad ja Venemaad lahutab, siis võis venelane teiselt poolt jõge oma maa pealt Narvat lasta, kivikuulisid ja tulekerasid linna visata. Aga ta ei teinud sellega palju viga /…/”.
Vene võidule aitas kaasa ka vahetult enne rünnakut linnas puhkenud tulekahju, mis sundis linnaelanikke ja kaitsjaid linnusesse pagema ja rasked tulirelvad maha jätma. Vene kroonika väitel said Ivan IV väed Narvast üle 230 suurtüki, mis oli ühe tollase sõjasaagi kohta väga palju, iseäranis kui arvestada, et lahingut peaaegu ei toimunudki.

 

ROOTSI LINNUS JA LINN

1581. aastal vallutasid rootslased Narva ja Ivangorodi. Vahepeal võtsid venelased Boriss Godunovi juhtimisel Ivangorodi paarikümneks aastaks küll tagasi, kuid 1612. aastal läks see taas Rootsi kätte. 1649. aastal ühendasid rootslased Narva ja Ivangorodi üheks linnaks, eesmärgiga tõsta Narva tähtsust idakaubanduses. Et aga vene kaupmehed ja käsitöölised jätkasid harjumusest Ivangorodi poolel tegutsemist, siis sunniti nad järgmisel aastal kolima üle jõe Uuslinna, Narva põhjapoolsesse eeslinna. Siit alates sai kolmeks sajandiks Ivangorodist Narva linnaosa, mida kutsutigi ka „vene Narvaks”.

Narva linnus Rootsi ajal
Pärast Narva vallutamist kohandati ordulinnus Rootsi kuninga asehalduri residentsiks. Orduvendade uhke, kuid hämar refektoorium ehitati ümber, tänu kaitsefunktsioonide kadumisele sai saal avarad raidraamistikuga aknad. Küllap osutus keskaegne konvendihoone siiski liiga vanamoodsaks ja ebamugavaks, sest juba 1586. aastal, vaid viis aastat pärast Narva vallutamist, kerkis linnuse Läänehoovi põhjakülge kuninga asehalduri uus residents – kahekorruseline Kivisaal. Hoone oli lihtsa põhiplaani ja fassaadiga, risti läbi hoone kulgev väravakäik viis sillale, mis ühendas linnust ja vanalinna.

1593. aastal toimunud püssirohuplahvatuses hävis Pika Hermanni torni katus, oluliselt sai kahjustada ka torni kehand. Peatselt taastatud tornile ehitati keskaegse katuse eeskujul taas kelpkatus, nagu võime näha 1615. aastast pärit Geoteerise jooniselt. Alles vahetult enne Põhjasõja algust, 17. sajandi lõpus saab Pika Hermanni torn viilkatuse, mis on taastatud ka
tänasel tornil (seevastu torni tipus paikneva puiturdaaži ehk kaitsekäigu algupäras on erinevad uurijad avaldanud kahtlust). Suurema rootsiaegse ehitusena Narva linnuses olgu nimetatud veel 1638. aastal Läänehoovi edelanurka rajatud suurt ristkülikukujulist arsenalikompleksi relvameistrite ja töökodade jaoks.

 

KINDLUSED PÄRAST PÕHJASÕDA
Narvas Vene õukonna juures mõnda aega elanud Taani saadik admiral Just Jul hindas 1709. aastal Narva fortifikatsioone Euroopa tugevamate hulka. Samas pidas ta keskaegsete lossimüüride seisu kriitiliseks. Sellega võib ainult nõustuda, sest nähes linnuse lagunevaid müüre 19. sajandi alguse gravüüridel, saame järeldada vaid seda, et pärast Põhjasõda jäi linnus lagunema. Aastatel 1797-1802 omas Narva ühegi kubermangu alla kuulumata eristaatust.
See-eest linnakindlustustele pöörati rohkem tähelepanu. 1728. aastal toimus esimene üksikasjalik kindluse inventariseerimine, mille käigus koostati ligi 50 üksikasjalikku ülesmõõtmisjoonist Narva bastionitest ja vanast linnamüürist ning Narva ja Ivangorodi linnustest. Töid teostas selleks otstarbeks spetsiaalselt loodud Narva Insenerikomando, mis tegutses siin 19. sajandi teise pooleni. Ehkki uusi kindlustusi vene impeeriumi ajal Narvas ei ehitatud, tegeldi aktiivselt rootsiaegse kindlustusvööndi parandamise ja lõpliku väljaehitamisega. Selle erandiga, et Ivangorodi linnuse ümber planeeritud bastionid jäeti välja ehitamata ka Vene ajal.

Narva ja Ivangorodi kindlustusest saab ajalooväärtus
1845. aastal andis tsaar Nikolai I välja korralduse, millega määras “Ivangorodi ja ülejäänud Narva kindluse ehitiste toetuseks ja parandamiseks, pidades kinni nende esialgsest väljanägemisest, iga-aastaseks assigneeringuks 5000 rubla hõbedas”. Kindlustuse piires keelatakse puuhoonete ehitamine, kivimajade ehitamisel aga tuleb edaspidi lähtuda gooti stiilist, et sobitada ehitised üldisesse ansamblisse, ehitiste projektid ja fassaadid tuli kinnitada. Kindluse all peeti silmas mitte ainult Narva ja Ivangorodi linnust, vaid ka bastionidega ümbritsetud Narva vanalinna, „gooti stiili” all tuleb aga mõista kogu vanemat arhitektuuri, sealhulgas Narva barokkstiilis väljaehitatud linnasüdant.
Valitseja selline, esmapilgul üllatav hool vanamoodsa kindluse vastu oli tegelikult igati kooskõlas tollase ajastu vaimuga, mil kogu Euroopas oli romantisimi laineharjal kõrgmoeks antiik selle sõna kõige laiemas tähenduses, st igasugune ajalooline materjal, eriti aga vanad hooned või nende varemed. Et asi oli tõesti ajastu vaimus, aga mitte utilitaarses vajaduses, seda kinnitab tsaari korralduse eriline tähelepanu hoonete ajaloolise ilme vastu. Ajaloolisus on uus ja moodne väärtus, mida sellisel kombel varem ei tuntud. On iseloomulik, et just sellel ajal tegeldi Venemaal terve rea Vana-Vene linnuste restaureerimisega, muuhulgas näiteks Novgorodis, Pihkvas ja Irboskas. Muidugi niivõrd, kuivõrd on tollase praktika puhul, mis muuhulgas aktsepteeris ka “igava välimusega” muistise “ilusamaks ehitamist”, võimalik restaureerimisest rääkida.

Teaduslik restaureerimine
Peatselt pärast tsaari korraldust, 1845. aasta suvel hakkas Narva Insenerikomando insener Kehli juhtimisel koostama Narva ja Ivangorodi kindluse olukorda fi kseerivaid jooniseid. Juba detsembriks valminud jooniste alusel koostati parandustööde projekt, kus pandi ette taastada eelkõige linnuse Peterburi maantee poole jäävad müürid, ülejäänud aga
kas jätta varemetesse või siis algusest peale uuesti üles ehitada. Seda ettepanekut ei kinnitata ja kohapealsele insenerikomandole saadetakse appi sõjaväeinsener Modest Rezvoi, kes oli ühtlasi üks oma aja tuntumaid kultuuritegelasi ning ajaloo- ja muinsushuvilisi Venemaal.
Rezvoi alustab 1846. aasta kevadhooajal ettevalmistava uurimistööga: joonistab erinevatest vaadetest akvarelle ja fikseerib seal varingud, kontrollib Narva insenerikomando jooniseid looduses, kogub ja analüüsib varasemaid kindlust kujutavaid ja kirjeldavaid materjale ning püüab leida ehitise halvasti säilinud osadele analoogiaid samalt ehitiselt. Töö
tulemusena valmisid Rezvoil Narva ja Ivangorodi linnuste rekonstrueerimisjoonised, mille ta restaureerimisprojektiks vormistatuna esitas 1847. aastal tsaar Nikolai I-le, kes selle ka kinnitas.

Narva linnuse restaureerimistööd
Hoolimata ülalkirjeldatud meetoditest põhineb Narva linnuse restaureerimisprojekti aluseks olev “esialgse” linnuse rekonstruktsioon paljuski vaid oletustel, mis kohati kahtlaselt fantaasiale lähenevad. Võimalik, et üheks Rezvoi mõjutajaks oli ka 17. sajandist pärinev Meriani mitte just kõige originaalitruum joonis. Järgnevate aastate jooksul toimunud restaureerimistööde käigus ei jõuta kõiki Rezvoi plaane ellu viia ja nii ei omanda Narva linnus seda
romantilist ilmet, mida oma vaimusilmas kujutas ette linnuse esimene restauraator.
Rezvoi kavandite kohaselt tugevdati konvendihoone all asuvat paepaljandit masiivsete kaarekujuliste tugipiilaritega. Linnuse läänepoolses küljes hävinud danskeri asemele ehitati uus dekoratiivse mašikuliifriisiga (mašikulii on müüri välisküljel või ümber torni paiknev pidev piginukkide rida. Piginukk oli müürist väljaulatuv ärklitaoline sopistus,
mille põrandas asuva luugi kaudu sai kindlustuse jalamile tunginud vaenlasele kallata kaela tulist pigi, vett, rooja, jm.). Linnuse idaküljes asuv ja osaliselt varisenud kaevutorn taastati keskaegsest tunduvalt dekoratiivsemana.
Rezvoi plaanidest jäi teostumata keskaegset tüüpi kelpkatuse taastamine Pika Hermanni tornile, samuti kavatses ta püstitada konvendihoone kagunurgale samasuguse kaheksatahulise vahitornikese, nagu on linnuse edelanurgas.

Linnused militaarkasutuses edasi
Hoolimata oma moraalsest vananemisest jäävad Narva ja Ivangorodi linnused ka pärast bastionide demilitariseerimist sõjaväe kätte. Põhjuseks polnud linnuste eriline sobivus, vaid pigem traditsioon ja harjumus, sest mugavam oli tegutseda edasi seal, kus (sadade)aastate jooksul oli tegutsetud. Garnisoni vajaduste rahuldamiseks teostatakse mitmeid ehitusi ja ümberehitusi. Kuna Narva linnuse Läänehoovi keskaegne värav jäi sõjaväele kitsaks, siis rajati 19. sajandi algul sellest põhja poole Uus värav. Linnuses teeniva garnisoni vajaduste rahuldamiseks ehitatakse Läänehoovi saun ja 1859. aastal Aleksander Nevskile pühendatud puust kirik. Kirik tegutses kuni I maailmasõja alguseni, pärast seda lammutati. Saun pidas tunduvalt kauem vastu, 1950. aastal rajati sinna Narva linnamuuseumi ekspositsioon. Ivangorodi linnuses ehitatakse sajandi lõpul Suures Bojaarilinnas asuv püssirohuait ning põhjapoolses eeslinnuses asuvad apteek ja sõjaväelaatsaret ümber kasarmuteks.

 

20. SAJAND

Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Eesti Vabadussõda möödusid Narvast ja Ivangorodist suuremaid purustusi maha jätmata. Kui Saksa keisririigi väed 1918. aastal 9 kuuks Eesti okupeerisid, sai Narva jõest esimest korda pärast 1612. aastat taas piirijõgi, seejärel veel lühikeseks perioodiks Eesti Vabadussõja lõpulahingute ajal. Kuid Eesti ja
Vene vahel 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu alusel läks Ivangorod Eesti valdusesse ning jäi edasi Narva linnaosaks.

Eesti Vabariigi ajal jätkus sajandite pikkune traditsioon ja mõlemad linnused jäid militaarkasutusse ning olid nii külastajatele kui uurijatele ligipääsmatud. Kuna seetõttu ei jõudnudki linnused tsiviilkasutusse enne nende tõsist purustamist 1944. aastal, siis see on ka põhjuseks, miks meil on vähe andmeid keskaegsete Narva ja Ivangorodi linnuste
siselahendusest.

Linnuste sõjakahjustused
Teine maailmasõda käis Narvast ja Ivangorodist üle kaks korda. Esimesel korral, 1941. aastal pääsesid linnused eriliste kahjustusteta. Kolm aastat hiljem on sõjategevus tagasi ja ehkki 1944. aastaks on Narvas hävinud ligi 200 hoonet, jäid Narva ajalooline südalinn, jõe mõlemal kaldal asunud vabrikuhooned ja linnused suhteliselt terveks. Linnus sai siiski
vähe kannatada, purustused hõlmasid Idatiiba ja kivist kasarmuid Läänehoovis.
Juuni alguses sai suurekaliibrilisest mürsust kannatada Pika Hermanni torn. Sõja lõpuks olid varemetes torn ja kõik konvendihoone tiivad, Läänehoovi looderondeelist ja Kivisaalist olid alles ainult välisseinad. Omamoodi irooniline, et kõige väiksemate purustustega elas sõja üle Rezvoi poolt 19. sajandi keskel dekoratiivseks restaureeritud Läänedansker.
Oluliselt paremas seisukorras polnud ka Ivangorodi linnus, 11 tornist olid purustatud 6, neist 2 täielikult, varemetes olid pikad müürilõigud, kahuritulest olid saanud kannatada peaaegu kõik linnuses asuvad ehitised. Linnuse läänepoolne külg oli muutunud tohutuks rusuhunnikuks, mille alla olid mattunud Kaevutorni, selle danskeri ja Püssirohu torni jäänused.

Restaureerimise vaevaline algus
Juba niigi hullu olukorra muutis veelgi hullemaks see, et pärast sõda jäid linnused mõneks ajaks lagunema. Alles 1953. aastal alustati Narva linnuse puhastamist rusudest, säilinud osade ülesjoonistamist ja restaureerimistööde ettevalmistamist. Vaid viis aastat hiljem jäävad tööd Narva linnuses rahapuudusel seisma. Selle lühikese ajaga ei jõutud rusude koristamisest oluliselt kaugemale.
On loogiline, et kui 1964. aastast hakati riiklikult fi nantseerima hoopis Ivangorodi linnuse restaureerimist, siis asus sellega tegelema seni Narva linnuses tegutsenud arhitekt Henno Potti töörühm (Eesti NSV Restaureerimisvalitsuse egiidi all). Kümne aasta jooksul ehitati Eesti restauraatorite juhtimisel üles kolm torni (Kaevutorn, Püssirohutorn ja Asehalduri torn) kaks esimest korrust, täideti nende vaheliste müüride augud ja taastati osaliselt müüride kivivooderdis.

Narva linnuses alustab tööd muuseum

1950. aastal avati Narva linnuse territooriumil asuvas endises garnisonisaunas ekspositsioon Narva linna ajaloost. Narva muuseumi enda ajalugu on muidugi pikem, ulatudes tagasi 19. sajandisse, kuid sõda oli muuseumi tema hoonest ilma jätnud. Kogud õnnestus suuremas osas siiski päästa ja just nende põhjal oligi uus ekspositsioon koostatud. Tollal arvati, et tegemist on ajutise asupaigaga, sest peatselt oodati muuseumi ajaloolise kodu – Narva vanalinna alal asunud Peeter I maja taastamist. Kui aga Peetri maja varemed 1959. aastal kõigile ootamatult lammutati, oli selge, et linnusesse tuleb jääda pikemalt. Paarikümne aastaga laienes ekspositsioon üle kogu hoone, kuid kuna ruumid olid muuseumile ilmselgelt väikesed, siis oodati pikisilmi linnuseruumide valmimist. Pärast ekspositsiooni ülekolimist linnusesse
1986. aastal hoiti seal kuni 1990. aastani muuseumi fonde, 1995. aastal tühjaks jäänud hoone lammutati.

Narva linnuse restaureerimine
Alates 1968. aastast olid restaureerimistööd Narva linnuses kulgenud suuremate tõrgeteta. 1986. aasta detsembris anti viimaks linnale üle restaureeritud Pika Hermanni torn ja linnuse lääne- ning lõunatiib, kuhu Narva muuseum hakkas kohe sisustama linna ajalugu tutvustavat püsiekspositsiooni. Järgmisel aastal sai valmis Läänehoovi looderondeel ning Kivisaal, millest taastati hoone esialgse pikkusega võrreldes ligikaudu pool. Rondeelis hakkas tegutsema muuseumi kohvik, Kivisaali teisele korrusele pidi esialgu tulema üks osa Narva linna ekspositsioonist. Kuna aga linnuse avamise tõttu kasvas muuseumi töötajate hulk, siis võeti Kivisaal tervenisti kasutusele administratsioonihoonena.
1980. aastate jooksul korrastati ka Läänehoovi läänemüür ning Kristervalli bastion ja selles asuv kasematt. Kristervalli restaureerimise käigus avastati selle muldkehandis keskaegne linnamüüri torn, mis konserveeriti ja restaureeriti, kaitseks ilmastiku eest pandi talle koonusekujuline katus. See tähendab, et täna on tornist näha see osa, mis oli muldkehandis säilinud, hävinud tornikorruste taas ülesehitamisest on hoidutud.

1991. aastal lõppes Narva linnuse restaureerimise finantseerimine taas ja järgmisel aastal likvideeriti ka Eesti Restauraatori Narva osakond. Et Põhjatiiva restaureerimine pooleli ei jääks, oli Narva muuseum sunnitud tööd lõpetama oma jõududega. Muuseum sai sellega hakkama ja 1996. aastal avati Põhjatiib külastajatele. Seejärel valitses restaureerimistegevuses ligi kümne aasta pikkune paus, kuni 2005-2006. aastal restaureeriti ja avati linnuse Põhjahoov, kus tegutseb muuseumi 17. sajandi eluolu tutvustab ajalookeskus. Tänaseni on restaureerimata konvendihoone idatiib, puitgaleriid konvendihoone siseõues, kasutamata seisavad Kristervallis asuv kasematt ja edelarondeel.